13.07.2011

02:46 Arbuusisuhkur
kell 21:45

Firenze. Hotell Piccolo.

Tänane päev kuulus Pisale. Kell 08:53 väljus rong, enne seda tegime rongijaama Mäkis veel hommikukohvid ka. Tunnike rongisõitu ja kohal me olimegi: linn oli maagiline, aga seda on minu jaoks kõik Itaalia linnad. Vähemalt siiani. Vaatame veel, mis kuulidest auklikus ja laipu täis Napolis saab. Kohalikud on meid ometi korduvalt hoiatanud :) 
Igatahes: valutult Pisas, jalutasime mööda linna, vaatasime erinevaid suveniire, ostsime 99-sendi poest veiniavaja, toidukast pudeli tõelist veini, paar pudelit legendaarset Duffi õlut ning Sprite'i ja Fantat. Leidsime üles vildaka torni, tegime tonnide kaupa kohustuslikke tornipilte, eriti neid, kus me torni püsti hoiame, korkisime lahti oma joogid ja vaatasime tunnikese inimesi. Väga palav oli, aga seda paremini joogid mõikasid. Hiljem jalutasime tagasi, ostsime teel omale lehvikud ja käisime Pisa rongijaama Mäkis lõunal. Kui mugav on ikka see, et kõik rongijaamad on siin Mäkke täis?? Burgerid on sama lihtsalt hangitavad kui odav vein. 
Kell 13:54 tagasi Firenzesse. Meie vagunis oli 3 USA kutti, kes olid unustanud oma pileti valideerida, vaesekesed... Ma enne reisi lugesin küll, et on inimesi, kes rongis piletita sõidavad, sest kontroll praktiliselt puudub. No meie kogemus ütleb, et ehk korra iga kümne sõidu kohta õnnestub sul kontrolli vältida. Oleme siiani lausa religioosse täpsusega pileteid komposteerinud. Ja probleeme pole ka olnud. Poisse ähvardati alul lausa 120-eurose trahviga, aga lõpuks pääsesid siiski 15 euroga. Jah, eks see kahtlane oli, aga võinuks pigem rahul olla. Kui tuled võõrale maale, järgi kohalikke reegleid ja kõik on rahul. Ning kui sa reegliterikkumise eest karistada saad, pole midagi vinguda. Too bad, bro. 
Tegime hotellis väikese lõunauinaku ning suundusime õhtul oma hüvastijätu-jalutuskäigule linna. Duomo, Uffizi, õhtune tuledes linn, jõgi ning kena kogukas topsik gelatot, mida võis süüa jõe ääres vaatega vanalinnale. Ilus. 
Nüüd tuleks veel kotid pakkida, sest kell 09:13 läheb homme meie rong Rooma. 
Eile õhtul tegime väikese hüvastijätu-õhtusöögi ka: kena välirestoran, õudustäratavad hinnad, ja imehead toidud. Mina sain värske tomatisalati basiiliku ja oliiviõliga, singi-seenepitsa ja magustoiduks mu elu parima, lausa suussulava tiramisu. Leeni sai tomati-basiilikusaiad, 4 erineva kattega pitsa ja õunakoogi. Peale magustoitu muidugi mõlemale ka kohustuslik sõrmkübaratäis espressot, mis aju korralikult täiskäigule lülitas. Olgem ausad, itaalia kohvi kõrval tundib nüüd iga teine kohv küündimatu lurrina :)
Ja ainus asi, mis mind Itaalias rohkem häirib kui vastikud mürgised sääsed, mille punne ma tihedalt täis olen, on itaalia mehed, kes on ülimalt libedad, nilbed ja vastikult imalate pilkudega. Muidugi mitte kõik - me peame Leeniga skoori ja siiani on meil koos täpselt 5 ulmeilusat Itaalia meest. Aga on ka nilbikud: tüübid, kes sind tänaval sellisel moel vaatavad ja sulle selliseid fraase karjuvad, et tekib automaatselt tahtmine dushi alla minna. 
See reis on meid siiani pannud hindama kolme asja: itaalia arhitektuuri, itaalia toitu ja eesti mehi :D
0 Reisikirja | edit post

12.07.2011

02:27 Arbuusisuhkur
kell 14:53

Firenze. 
Hotell Piccolo.

Õues on 36 kraadi palavust varjus ja hotellituba on hetkel meie jaoks sama mõnus kui ahi küpsekanale. Tahaks paari tõmmut meest voodi kõrvale palmioksi lehvitama. Nüüd te siis kujutate ette, kui palav on: midagi rohkemat kui täiesti liikumatut lamamist praegune ilm ei soosi. 
Jalutasime eile mööda Veneetsiat ja jõudsime otsusele, et meil jäi selle maagilise linna jaoks ikka häbematult vähe aega. Peab sinna kunagi tagasi pöörduma. 
Kella 13 ajal sõitsime suure kahjutundega Veneetsiast ära. Kolm ja pool tundi rongisõitu väikeses kupees koos 4 väga jutuka ja ilmselgelt näljase saksa tüdrukuga, üks ümberistumine keset mingit suvalist Firenze äärelinna tühjust ning veel 15 minutit rongisõitu hiljem saabusimegi Firenze keskjaama. 
Hotelli leidmine osutus oodatust lihtsamaks, tuba on muidugi taskuräti-suurune, aga siin on dush ja see on voodiga ning peale seda kena ööd Veneetsia rongijaama trepil oligi voodi meie nõuetelisti peamine tegur. 
Leeni käis veel õhtul linnaga tutvumas, aga mina olin liiga väsinud ja magasin hoopis. Kuumusest hoolimata. See oli peaaegu sama mugav, kui kuumas guljaššis magada.
Täna kella poole kümnest algas linnaekskursioon, käisime Duomot kaemas ja maksime 8 ulmelist eurot, et ronida selles mõnusas kuumuses mööda imekitsaid ja imejärske treppe üles kiriku kupli otsa. Jei! 
Hommikusöögiks 2 croissanti ja klaas caffe lattet läks maksma fantastilised 11 eurot. Magustoiduks mingist tagasihoidlikust putkast võetud tops gelatot 3,5 eurot. Gelato on siin küll to die for! Mmmmmm... 
Et siis täna oleme mööda linna jalutanud, vaatamisväärsustega tutvunud, ja õhtul liigume vist veel korra välja, et rongijaamast homseks piletid ära osta. Homme on nimelt plaanis Pisa. Terve päev vildakate tornide linnas. Eks näeb, kui põnev see olema saab. 
0 Reisikirja | edit post

11.07.2011

03:08 Arbuusisuhkur
Veneetsia tänavakohvik
Kell 08:15

Kui te kunagi tahate kogeda tõelist ulmet, siis tulge ööseks Veneetsiasse. Ja mitte niisama, vaid jätke võtmata hotell ja looge plaan käigupealt. 
That's how it could possibly go: 

Sa saabud Veneetsiasse, ütleme, kell 23:50. Astud terminalist välja: poolkuu, tuledes majad, kanal otse terminali ees. Sa tunned end nii elus, nii õiges kohas, nii pagana hästi, et tahaks laulda. Mõned itaalia mehed su ümber juba laulavadki. Need, kes ei laula, vilistavad. See on imeilus. 
Otsustad, et ainuõige viis selles linnas liikuda, on osta 12-tunnine pass vaporettole. Lähed peatusse, ostad automaadist passi. Võimatu tundub seda valideerida, sest see lihtsalt ei mahu valideerimisautomaadi avast sisse. Vaatad igaks juhuks üle absoluutselt kõik kastjad asjandused saja meetri raadiuses, ükski ei tundu su lipikut tahtvat. Oled mures. 16 eurot ja valideerida ei saagi. Aga Itaalias valideeritakse ju kõike. Alati. Lõpuks üks sõbralik turist näitab sulle: ei peagi kuhugi sisse toppima, lehvitad aparaadi ees hoopis. Passiga siis, mitte niisama. Ja muide, seda müstilist turisti kohtad sa sel ööl veel mitmeid kordi, jäta ta nägu meelde. 
Astud esimesele vaporettole. Umbes viie minuti pärast on lõpp-peatus. Kuidagi kiirelt läks, aga okei. Otse peatuse kõrval on sild, kus inimesi karjakaupa aega veedab. Hea, et sa rongijaama juurest omale väikese 4-eurose veinipudeli kaasa ostsid, sest sa oled ametlikult Veneetsias ja on aeg ametlikult tähistada. Traageldad purupurjus inimeste vahelt läbi, leiad rahulikuma paiga, paned asjad üliräpasele tänavale, istud silla käsipuule (mis on tegelikult kivist) ja avad oma veini. Okei, sa oled kunagi paremat saanud. Ja 4 euro eest rohkem ka. Aga see on Veneetsia!! Elu ja armastuse terviseks! Silla alt solberdab läbi vaikiv gondeljeer. Ai, vita e bella! 
Näed palju vägagi sassis sammuga inimesi. Mõtiskled, mida nad küll joovad, et nad nii pidused on. Hakkad kahtlustama, et oleksid pidanud oma neli eurtsi veini asemel hoopis tollesse müstilisse jooki investeerima. 
Kusagilt ilmub välja lühikest kasvu italiaano ja palub suitsu laenuks. Annad. Ta teeb sinu higise ja pesemata välimuse aadressil kiitvaid kommentaare. Sa ei võta neid just kõige puhtama kullana, aga naeratad siiski. Ta kutsub sind enda juurde jooma ja pidutsema. Lubab hommikul linnatuuri teha ja puha. Sa keeldud (või siis, et ei keeldu, aga me soovitame tungivalt keelduda), ta kinnitab, et olete vaid sina ja tema ja teie vahel saab terve öö valitsema ainult siiras sõprus, ei midagi rohkemat. Samal ajal katsub ta äärmiselt veenval ja rahustaval moel su tagumikku. Keeldud uuesti. Aga ta elab ju siin samas! Ta viipab käega ähmaselt suunas, kuhu ta teel oli enne, kui suitsunälg ning sinu kiirgav/leemendav ilu ta rajalt kõrvale paiskasid. Keeldud taas (või siis ka mitte, aga me soovitame tungivalt keelduda). Ta suudleb sind hüvastijätuks mõlemale põsele, kuid ei lahku. Kiidab veelgi sinu lummavat ilu, uurib kes sa oled, kust sa tuled, mis on su nimi. Vastad, aga otsid salaja juba kanalist turvalisemat kohta, kuhu end sillalt heita. Veel paari keeldumise peale sätib ta lõpuks minekule. Sellesse suunda, kust ta alguses ilmus. Ja lehvitab vähemalt kuus korda mobiiltelefoniga enne, kui nurga taha kaob. Itaalia mehed... 
Istud järgmisele vaporettole ja sõidad S. Marco väljakule. Appi, sellist asja pole ju reaalses maailmas olemas! Tähed säravad, suur väljak paneb sind tundma end imetillukesena, arhitektuur on imeilus.. 
Istud ühele tänavakohviku toolile, mis ööseks välja on jäetud. Vaatad taevast ja ümbrust ning tunned end ideaalselt universumiga kooskõlas. Kusagilt ilmub välja keskmist kasvu, aga kuidagi nooruke italiaano ja palub suitsu. Annad. Ta palub luba sinu juurde istuda. Kehitad õlgu, aga viisakus sunnib sind naeratama. Ta pursib kehva inglise keelt ning arendab kaugelt üle oma võimete käivat vestlust su kodumaast ja reisidest. Pakub end sulle Veneetsias öist ekskursiooni tegema. Naeratad ja keeldud. Ta küsib su nime ja vanust ning tegevusala. Kas sa õpid? Töötad? Tunnistad, et ei kumbagi. Lihtsalt elad. ta pakub, et jalutab su rongijaama. Ta teab otseteed. Ainult 25 minutit ja te oleksite kohal. Keeldud. Aga ta elab nagunii sealkandis. Keeldud taas ja kinnitad, et võtad parema meelega vaporetto. ta pakub end sind laevale saatma. Keeldud. Kusagilt ilmub välja tundmatu belglane ja palub suitsu. Hakkad aru saama, et Veneetsia neelab su suitsuvarusid loomakombel. 
Jätad need mehed kus see ja teine ning marsid laevapeatuse poole. Italiaano karjub sulle veel järele, et sa lähed vales suunas. Pakub end sind õigele rajale juhatama. Keeldud, ja tatsad minema mööda teed, mida pidi sa tulid. 
Vaporettol satud selle sama paganama italiaano kõrvale istuma. Sinu vastas istub müstiline turist, kes sulle õhtu alguses pileti valideerimist õpetas. Nüüd, tagantjärele, ei tule sulle meelde ühtki vaporetto peatust, kust see mees poleks koos sinuga laevale astunud. Sõidate täielikus vaikuses. 
Turist väljub peatusejagu enne sind. Italiaano tabab oma hetke ja kõnetab sind. Kas sul mees on? Kui sa kiire taibuga oled, siis on igal juhul õige vastus: jahh, on küll. Kas su mees on Eestis? Jah. Aga miks sul Veneetsias meest pole? Või Itaalias? Veneetsias ei tohiks ikka üksi olla, siin peaks naisel ikka mees kõrval olema. Miks sa ei taha itaalia meest? 
Õnneks tuleb sinu peatus. Hõikad üle õla: "Ciao!" ja marsid rongijaama esitrepile magama. Mis hotell, kui sul on siingi soe ja vaade otse kanalile? Rahvast on siin ka palju. Tirid seljakoti pea alla ja magad. 
Kell 5 hommikul kolid terminalihoonesse. Külm ikkagi. Ja pink on sama kõva kui trepp. Uni on. Deem, tahaks pesta ja kohvi. Deem, Veneetsia imeb sinust ikka kõik mahlad välja. Kell 7 hommikul tirid koti selga ja asutad end uuele ringile. 
0 Reisikirja | edit post

10.07.2011

00:31 Arbuusisuhkur
Verona rongijaamas.

Kell on 19:38, istume Verona rongijaama 4. platvormil ja passime. Väsimus on, palav on, aga ülilahe on ka. Päev on siiani käinud nii: 
Ärkamine kell 9:00, Leenil varem. Pessu, viimased asjad kotti, hommikusöök veidi kiirendatud tempos, sest meie hostidele pidid kella kümneks uued külalised tulema. Lahkusime oma armsast B&B-st kell 09:55 ja uusi külalisi ei näinudki.
Käisime rongijaamast läbi, et viimaseid detaile täpsustada. Siis otsisime üles ühe avaliku purskkaevu/veevõtukoha, kus pudelid uue veega täita ja istusime veidi päikese käes, veidi varjus, veidi rongijaamas... Kell 13:09 startisime Brescia suunas, sealt istusime ümber kella 14:29-sele rongile Veronasse, mis saabus siia kell 15:11. 
Brescia jaamas kohtusime kahe inglannaga, kes, nagu meiegi, rändasid mööda Itaaliat vabal graafikul ja kindlustundeta. Nemad tulid Como järve äärest ning sõitsid Bresciast Veronasse meiega samas rongis. Saime neile rongis Leeni jubetarka ja kasulikku Lonely Planeti guide booki laenata. Ma ei tea, ma võin ju seljakottida mööda võõrast maad, aga ilma juhatava kirjanduseta - vot see on tase! :D Igatahes jõudsime Veronasse ilma vahejuhtumisteta. 
Jala paar kilomeetrit laupäikeses - mis see siis ära ei ole, eks! Sõime kerge lõuna Mäkis ja võtsime seejäärel sihtmärgiks Verona vanalinna. Muidugi Capuletti maja ja rõdu, millelt Julia Romeo järgi õhkas. Julia kuju, millel rahvas on aegade jooksul parema rinna nii läikima hõõrunud, et sellelt võiks oma peegelpilti imetleda. Vaene tüdruk: tal oli elus ainult üks suur armastus, aga temast tehakse kuju, mille tisse näperdab pool maailma turistidest... Vähemalt oli ta neliteist täis vist juba... 
Üritasime toidupoodi ka leida, et Veneetsiasse väike vino kaasa osta, aga toidukad on Itaalias illegaalsed ilmselt. Et inimesed rohkem restodes käiksid, ma kujutan ette. Tagasi rongijaama, et kell 22:18 Veneetsiasse edasi põrutada. Ja siin me nüüd siis oleme. Väsinud, peavarjutud ja vinotud...
Aga lõbus on ka: veidi aega tagasi käis meie juurest läbi üks ülisõbralik perroonikoristaja, kes võis muidugi ülisõbralik olla sellepärast, et ma parajasti oma rahapakki üle lugesin. Ta küsis meilt neljas eri keeles, kas me seda keelt räägime ja lehvitas Leenile lakkamatult. Nüüd arutame, kas ta läks kutsuma oma gängsteritest sõpru, kes tulevad meie vestlema, hiiglaslikesse lillebukettidesse peidetud hiiglaslikud kuulipildujad... 
You just gotta love Italy. 


Or Italy will kill you and make your dead body disappear for disrespect...
0 Reisikirja | edit post

09.07.2011

21:13 Arbuusisuhkur
kell 13:37
Hostelis

Peame oma tagasihoidlikku siestat. Käisime linna ülaosas, marssisime mööda kilomeetrite pikkusi tõuse ja langusi, aga asi oli seda väärt. 
Tahaks KUIDAGIGI teile edasi anda seda maagiat siin: arhitektuur, helisevad kirikukellad, päike, tänavamuusikud, poed, inimesed... 
Kõik on lihtsalt ideaalne. Nagu paradiis, aga ma loodan, et paradiisis ma higistaksin oluliselt vähem. 
Hommikusöök oli ülimõnus, kui kohv välja arvata. Või no tegelikult: kohv oli väga hea, aga selle tegemisviis oli kohutavalt kummaline. Ja võttis ikka veidi aega enne, kui me diili ära jagasime. 
Käisime tagasiteel poes, ostsime juustu ja veini, ning bussijaamas, kust saime homseks rongipiletid Veronasse. (autori märkus: see on kindel, et me Veronasse rongiga läksime. Miks neid pileteid just bussijaamas müüdi, ma enam ei tea. Ajalugu vaikib)
Algus on hea. Õhtul tahaks siiski kuhugi kenasse kohta sööma ka jõuda, eile pidime nälja survel leppima kohaliku McDonaldsiga. Noh - ega see mingi fääntsi koht ei ole just, aga kõhu sai kurguni täis küll. 
Nüüd tuleb väike uinak usutavalt ja siis tegutseme edasi. Ja homme Verona: Romeo ja Julia elukoht. I'll send greetings to you from the city of romance! Ahjaa: ühes kirikus käisime ka täna. Tõeliselt maagiline koht. Ja süütasime küünlad ka. Ma proovisin palvetamise ära isegi :) Nüüd te siis teate, mu kallid elavad ja surnud inimesed, ma olen teie hingeõnnistuse nimel süüdanud küünla Itaalias Bergamo kirikus. Kui see ka teid ei päästa, siis... 


kell 23:00
Hostelis

Käisime linnatuuril. Kella kaheksa paiku üritasime omale kena õhtusöögi orgunnida ja Bergamos välikohvikuid leida. Probleem polnud selles, et siin välikohvikuid poleks. On küll - on liiga palju! Vahtisime üht, vahtisime teist, korraks liikus pilk isegi Mäki peale, aga ei! 
Ja siis leidsime kena ristorante-pizzeria peatänavalt paar sammu eemalt. Kuna meil omal otsustusvõimet sugugi ei olnud, valisime tourist menu. Eelroaks oli oliiviõliga ülevalatud sai värske tomati, basiiliku ja toorjuustuvõidega, teiseks käiguks spaghetti bolognese ja kolmandaks šnitsel ning inglisepärased friikartulid. Juurde kummalegi veel veerand liitrit veini, pudel vett ja lõpetuseks tassike itaalia kohvi. Issand, me pidime lõhkema! Ja Leeni tark raamat ütles, et mõnel pool võib õhtusöök olla isegi kuus käiku! Kuus! Armas jumal, kolm käiku tekitas juba tunde, et me oma ööbimispaika tagasi ei jõuagi. Aga suutsime siiski nii palju toibuda, et tagasiteel veidi linnagi uudistada, natuke ostutänavatel luusida, paari kirikut nillida ja mina sain koju Birxile ka helistada. Noh, et meie reisi ilusa algusega kiidelda :)
0 Reisikirja | edit post

08.07.2011 (Itaalia seljakotireis)

19:39 Arbuusisuhkur
kell 11:52 
Riia lennujaam

Siiani on kõik läinud üllatavalt sujuvalt. Kas tõesti hakkame reisiproffideks muutuma? :D Jälle uus vägev seiklus ees, lausa rõõm on sellest kirjutada. 
Ärkamine oli muidugi valulik, millegipärast kujutasin ma eile öösel pitsast pohmase peaga ette, et äratus kell kuus hommikul on täiesti adekvaatne, kui buss väljub kell pool seitse. No igatahes me jõudsime. Kõigest haledad viis tundi sõitu ja väga-väga kange sabakont... Aga nüüd oleme siin. Riia lennujaam. Õnneks kena ja pisike, kuigi ühe miinusega: Lätis ei kehti nimelt siiani euro. Pole enam harjunudki sellega, et peaks valuutat vahetama või selliste detailide pärast muretsema. Lõpuks sain siiski müügiputka müüjannaga jutule ning omandasin vedelike jaoks plastkoti ühe euro eest. Terve euro! See reisimine ei ole ikka õige asi.. 
Ja siis oli muidugi pagasi mõõtmete probleem. See, et koti sügavus peaks olema 20cm saab küll pähe tulla ainult kõige haigemal mõistusel. Aga ära tegime! Mitte, et me veel lennule oleksime saanud, aga pärast korralikku maadlusmatši oma pagasiga mahutasime me oma kotid etteantud raamidesse. See võis päris naljakas kõrvalt vaadata olla muidugi... Mike Tyson ilmselt klobib oma vastaseid vähem, kui meie oma seljakotte. Ma loodan, et Ryanairi töötajad suudavad meie pingutusi vääriliselt hinnata. Italy, here we come! 

kell 18:00
Bergamo, Repepo's B&B

Armsad sõbrad! Kui te üldse kunagi Bergamos öömaja otsite, siis tulge siia. Ma poleks ka oma kõige ilusamates unistustes uskunud, et me saame 20 euro eest öö kohta enda valdusse terve hiiglasliku korteri: 3 tuba, kena vannituba, suured aknad, täielik privaatsus ja lihtsalt ülilahe iseolemine. 
Leidmine oli küll ehk tiba keeruline, peamiselt selle pärast, et maja fassaad parajasti remondis on. Noh, võttis natuke otsustavust, et tellingute ja kattevõrkude tagant välisuks üles leida ja õige kellanupp välja valida. Okei, omanik ei räägi eriliselt hästi inglise keelt ka, aga on niisama sõbralik :D
Nüüd natukeseks linna, käime poeringil ja tähistame oma saabumist Itaaliasse fäänsi õhtusöögiga. Are we lucky or what? :)
0 Reisikirja | edit post

4. august 2010

05:01 Arbuusisuhkur
kell 21:05 

Meie viimane päev Londonis. See oli täitsa lõbus, aga las ma räägin korralikult: 
Äratus kell 07:00. Ärkamine millalgi kaheksa ringis. Hommikusöök kell 08:15 ja siis veel mõni tund und, enne kui me keskpäeval linna liikusime. Jalad olid eilsest NIIIIII väsinud, et... Aga kuidagi suutsime me end lohistada läbi Piccadilly Circuse ja hiinalinna, mis pmst tähendas tervet posu erinevaid idamaiseid söögikohti. Sealt edasi Sohosse Oxford Streetile, mis oli tõeline kaubandusmeka. Me möllasime mööda poode terve igaviku vist. 
Mina sain 2 raamatut: uue Dan Browni ja mingi Twilightist innustatud raamatu. Soodukaga muidugi. Ostes ühe sain teise ühe naelaga. 
Ja Leeni leidis kleidi omale. Ja minu jalad surid umbes kaheksa korda selle retke jooksul. Ilm oli ka selline külm ja pidevalt sadas või ähvardas sadama hakata. Tõeline inglise suvi :) Buckinghami palee esine oli paksult rahvast täis ja ma sain oma kena rohelist vihmakeepi esitleda. 
Kella nelja ajal saabusime tagasi, tegime pausi St. George'is, millest hakkab vaikselt juba meie kodubaar saama, jõime ühed Guinnessid ja unistasime sellest, et Eestis ka nii head õlut saaks. Oleksime sööma ka jäänud, aga süsteem oli kuidagi jube segane ja väss oli ka. Kooserdasime hotelli, Leeni tegi kiire uinaku ja kell 19:30 suundusime oma pidulikule viimsele õhtusöögile :D
St George oli rahvast täis ja me otsustasime põnevalt elada ning uusi paiku avastada. Meie uus ja põnev pubi kandis nime Marquis, mis oma tiitlile vastavalt säras ka kuninglike hindadega. Vähemalt meie õhukestele ja reisist väsinud rahakottidele tundusid need hinnad küll üsna rabavad. Aga teenindus oli jälle väga hea. Mina sain tohutu steigi, šokolaadikoogi ja joogid, Leeni leppis fish&chipsiga ning võttis magustoiduks rabarberi-õuna purukoogi. Arve kahele 48,40 naela. No vähemalt on viimane õhtu sobivalt tähistatud. 
Homme peame kella 09:30-ks toa vabastama. Arvatavasti hulgume mööda Victoria Stationit ja liigume kella 12 paiku Stanstedi lennujaama. Ma olen ikka väga õnnelik oma Dan Browni üle, mis peab mulle nüüd tundideks ja tundideks meelelahutust pakkuma.
0 Reisikirja | edit post

3. august 2010

04:48 Arbuusisuhkur
Äratus kell 07:00, hommikusöök kell 08:30. Vähemalt on neil siin buffee-hommikusöök: paari erinevat mahla, kohvi, helbeid, röstsaia ja puuviljasalatit. Pole paha. 
Kella 11 paiku läksime linna. Jalutasime läbi mõned poed Victoria Stationis, ilatsesime kontrollimatult raamatupoes ja võtsime siis suuna kesklinna. Esiteks muidugi Hyde Park. Tegime peatuse ka lähedalasuvas Mäkis, et koolat luristada ja plaan paika panna. Kohe ümber nurga oli kino ka, kus me oma 13:40 algavaks Inceptioni seansiks natuke üle tunni varem kohal olime. Piletid ligi kümme naela, selle eest oli kogemust küll :D Mina jõudsin igatahes kõik kinokavad ja programmid kaks korda läbi lugeda, kella ühe ajal võtsime popcornid ja joogid. Tuli välja, et teenindaja oli ka Sonisphere'il käinud. Võrdlesime siis oma käepaelu :D Lahe kutt. Kahjuks ei pidanud ta eriti midagi Mötleyst ja vihjas, et Nikki hakkab vananema ja paksuks minema... Minu positiivne suhtumine temasse jahtus märgatavalt. 
Enne filmi oli lausa 10 minutit reklaame. Just õige aeg, et oma tohutu popcornituutu üsna tühjaks süüa. Oleks ma teadnud, et neil asjad nii käivad, oleksin ma filmi jaoks eraldi snäkke varunud. 
Peale kino jalutasime Notting Hilli suunas mingi hämara plaaniga teha seal... Midagi. Päris vägev oli avastada praktiliselt keset Londoni südant nii vaikne ja roheline linnaosa. Nagu eraldiseisev asula lausa. Saime mõned lahedad pildid, leidsime mõned lahedad poed... Ega meil ei olnudki mingit kindlat sihti või plaani, saime lihtsalt korraliku pika jalutuskäigu, praktiliselt ümber Hyde Parki. 
Tahtsime veel St. George'is õhtust ka süüa, aga see oli nii rahvast täis, et me selle asemel poest lihtsalt paar karpi puuviljasalatit ostsime. Koos kolmetunnise CSI-maratoniga oli täitsa adekvaatne, isegi kui neelud tegelikult korraliku inglise steigi järgi käisid. Homme on meie reisi viimane täispikk päev. 
0 Reisikirja | edit post

2. august 2010

04:34 Arbuusisuhkur
kell 21:24

Niih. Here goes: 
Äratus kell 07:00. Terve öö käis telklas rõve pidu. Thank God for iPods. Ja kohutavalt külm oli. Mis pole muidugi mitte kuidagi Valtsi magamiskoti süü, vaid meie enda oma. Kui ikka telgiust kinni ei tõmba, siis sooja ei saa. Loogiline. Igastahes. Äratus, hommikukohv, pakkimine, lebo. 
Mingil hetkel natuke enne kaheksat langes meie telki sõna lausumata üks väga väsinud ja ilmselt ka väga purjus külaline, kes end kohe mugavalt sisse seadis ja magama jäi. Ei seganud teda meie pakkimine, jutt ega see, kui Leeni oma seljakoti tal pea alt ära tõmbas. Meist ta sinna magama jäigi. See lahendas meie telgimure. Ei mingit vaeva selle mahavõtmisega :) 
Väike WC-tiir osutus seekord juba üsna rõlgeks kogemuseks. Ja siis alla bussi ootama. Kui ma ütlen alla, siis ma mõtlen korralikku paarikilomeetrist matka allamäge. Tegelikult väga-väga tore, et meid toodi otse festariala serva ja viidi samast ära ka. Minu uuringud netis nii mugavat korraldust ei paljastanudki. 
Ootamine oli igav, aga viis peale kümmet istusime me bussis ja startisime Londoni suunas. Bussis, nagu tavaliselt, magada eriti ei saanud. Kell 12 olime Londonis, esimene suund oli Mäkile, kust lõpuks sai üle pika aja ka HEAD burksi, siis toidupood ja hotell. 
Hotell nägi väljast vägagi PRO välja. Millegipärast tahtsid nad 20 naela tagatisraha, sest ma maksin kaardiga. Kummaline. 
Tuba on... No spartalik oleks ehk natuke üle kiidetud. Kahene voodi mahub vaevalt sellesse "tuppa", mis Eestis oleks ausalt kortermaja keldriboks. Aknast avaneb hingemattev vaade mingile räpasele siseõuele, kus on kuhjas madratsid. Ilmselt rendivad nad ka selle hunniku mõnele õnnelikule välja. We've hit the jackpot here. 
Kaks nalja ka: "Kus on telekapult?" ja "Kus on täispikkuses peegel?" Haahaaa. Kui me siit kirpude ja jalaseeneta pääseme, on hästi saadud. 
Kõige toredam oli muidugi see, kui me olime end juba sisse seadnud, mina olin dushi allgi juba ära käinud ning üritasin end parajasti tollesse taskurätisuurusesse saunalinasse mähkida, kui toateenija uksele koputas. Tal oli nimelt meie saabudes toakoristamine pooleli jäänud. Ahah. No mis sest enam, meie asjad juba laiali, mina olen alasti ka... Tal oli raske uskuda, et me ta tipptasemel teenust ei soovi, aga nõustus lõpuks lahkuma. 
Mõned tunnid veetsime oma uberikus, lapates korduvalt läbi kogu oma muljetavaldava viie-kanali-paketi oma puldita telekas, süües ja tukkudes. Kella poole kaheksa ajal lonkisime linna, piidlesime teeäärseid pubisid ja istusime pool tundi Buckinghami palee ees. Ühed tüdrukud palusid endist pilti teha ja üks egiptlasest onu üritas tutvust sobitada. 
Tagasiteel istusime pubis ka. Kui ma ei eksi, oli selle nimi St. George's. Kaks Guinness Blacki ja tänavaäärsed istekohad. Üks ilus hetk mu päevas. 
Nüüd tagasi hotellis, telekast tuleb mingi kahtlase väärtusega film Charlie Sheeni ja Clint Eastwoodiga, ja kuigi elu võiks kindlasti natuke parem olla, ei viitsi hetkel kurta ka. Homme kinno ja midagi... Hoian teid kursis!
0 Reisikirja | edit post

1. august 2010

04:15 Arbuusisuhkur
kell 21:00

Tänane päev algas kell üheksa. Jah, teil on õigus, kui te arvate, et Leeni oli enne mind üleval. Oligi. 
WC. Kuhu me jõudsime napilt ENNE puhastust. Jei for us! Tundub, et eilne varane rõõmustamine rikkus selle õnneliku jada. Enivei. No shower for us today. We are some dirty animals. 
Kell 11:00 oli Bohemia telgis laval Rollins oma stand up comedy värgiga. Suht lahe oli, ma nagu ootasin vähem isegi. Väga motiveeriv ja goody-goody. 
Siis lontsisime mööda oma väikest maailma hommikusöögiotsinguil. Lõpuks, kui kõik hinnad vastuvõetamatuteks osutusid ja burger option polnud, seadsime sammud siinsesse telk-supermarketisse, mis tegelikult oma nime ei vääri. Pmst on valikus küpsised, krõpsud, karastusjoogid ja kummikommid. Noh, kui sul muidugi korralikku priimust kaasas pole, sest sellistele ettevalmistunud indiviididele on neil valikus ka oa- ja pastakonservid. Jei! 
Õnnekombel olid neil (küll hingehinnaga) letil papptaldrikud peotäie viinamarjadega. Pakk kummikomme juurde ja... Hommikusöök. Aga enne, kui me telgini jõudsime, tõmbas Leeni pilku siiski üks burksiputka ja ta võttis omale ühe pihvisaia ka. No, ma krabasin oma hommikusöögi juurde siis friikad. Mõnus vaikne eine telgis. Siis söögijärgne uinak. 
Kell 15:00 Slayer. Jep, they were pretty good. Üks-kaks bändiliiget võiks isegi nunnukate kategooriasse liigitada, mis annab teadagi bändile palju juurde. Iidvanad tundusid nad eemalt ka. 
Bring Me The Horizoni jätsime me vahele, mina krabasin omale ühe fish&chipsi kaasa ning telgilebo jätkus. Niih, kella poole viie ajal ajasime kargud uuesti alla ja läksime vaatama, mis teeb Alice In Chains. Päris lahedad olid, kuigi ma pean ütlema, et ainus lugu, mis mulle TÕSISELT neilt meeldib, on Slashiga kahasse tehtud Baby can't Drive, miski nende repertuaarist ei ületanud minu jaoks seda :)
Siis kell pool kuus The Cult. They were AMAZING! Mingid uue lemmiku moodi asjad vist. Terve bänd läheb nunnu-listi ja minu poolt maksimumpunktid. 
Pendulum jäi kaugkuulamiseks. Paar tuttavat laulu kostus ka, nad on päris mõnusad telgis selili kaasatantsimiseks. Otsustasin, et kuigi nunnufaktorit ei oska ilmselgetel põhjustel hinnata, peaks omale paar lugu siiski tõmbama. 
19:30 Iggy and the Stooges. Väga vana, naljakas, friiki ja kummaline, aga väga huvitav ja energiline ka. Lava oli pensionäre täis nagu mõne vanadekodu jõululavastuse aegu, aga Iggy on 90-aastase kohta siiski üsna arvestatavas vormis. Ja ma tean seda, sest ta oli laval suurema osa ajast täitsa särgitu. 
Umbes veerand tundi enne Iggy show lõppu avastasin geniaalne mina, et mu rahakott on kas varastatud või telki ununenud. Traditsioon, noh :D Kuna hing mulle rahu ei andnud, pidin ma Iron Maidenit kaugkuulama, et telgis tuhnides rahakoti olemasolu kinnitada. Jeah, see oli seal. Jeahh, ma olen PISSED, et ma Maideni maha magasin. 
Aga eks ma kuulen neid siit ka, mis on väike lohutus. Ja muidugi saabus Leeni, kes ei suuda ju hetkegi minuta elada, mulle viis lugu hiljem telgi juurde järgi. 
Meie reisi festivaliosa on seega ametlikult peaaegu lõppenud. Viimane öö telgis ja homme varane äratus, et kell 10:00 siit Londonisse startida. It has been a pleasure!
0 Reisikirja | edit post

31. juuli 2010

03:54 Arbuusisuhkur
kell 21:35 

 Kirjutan seda telgis meie tillukese LED  "laelambi" valgel. Seega üritan lühidalt. 
Täna oli ajalooline, surematu, unustamatu, kustumatu jne jne jne päev. Aga alustagem algusest. 
Kell üheksa sain luugi enamvähem lahti, Leeni, va hommikuinimene oli muidugi juba üleval. Väike tiir WC-sse, mis ÕNNEKS oli just-just puhastatud. Siiani pole me õnneks, ptui-ptui-ptui, ühessegi päris õudsesse kemmergusse sattunudki. Au ja kiitus siinsele korraldusmeeskonnale! 
Peale seda väike hommikusöök telgis, kaks kohvi otse meie öömaja kõrval asuvast kohviputkast ja muidugi endale iseloomulikult ei saanud ma ilma rahaga laamendamata. St nad andsid mulle viis naela vähem raha tagasi ja muidugi märkasin ma seda umbes pool tundi hiljem, kui oli juba lootusetult hilja, et tagasi minna. 
Leeni läks kohusetundlikult kuuekilomeetrisesse dushikabiini järjekorda, mille mina, va räpakott, missisin. Ta oli kadunud ümmarguselt poolteist tundi. Sel ajal jõudsin mina oma Lohetätoveeringuga tüdruku praktiliselt läbi lugeda, enamuse oma toiduvarust ära süüa ja tutvuda kolme nunnu inglise kutiga, kes tahtsid meie telki uurida. Mul on kahtlane tunne, et onud Green Tent Company putkast reklaamivad meie telgiga oma kaupa :D 
Ma vist jätsin natuke kohtlase mulje, sest sellest va inglise aktsendist on raske aru saada, kui kiiresti räägitakse. 
Hiljem käisid ühed kutid veel, kellel sama eesmärk oli. Siis olime juba natuke paremini valmistunud :) 
Kella kahe ajal oli mul raamat läbi ja me olime valmis liikuma. Õlled. Fear Factory. Katatonia. Papa Roach. WC. Apocalyptica. Good Charlotte. Lõuna. Skunk Anansie kaugelt eemalt. Leenile uus õlu. Leeni ajas kolmveerand õlut murule. Vennastumine tüübiga, kes tahtis, et ma rohkem naerataksin ja tegi Leenile märkuse purjusolemise kohta. Temalt tuli ka ettepanek suuseksiks. Refusal. Placebo. MÖTLEY CRÜE!!! Girls, girls, girls! Selleks ajaks tahtis mu selg murduda ja jalad ulusid meeleheitest - aga oli veel jäänud Rammstein. Esimesed kolm laulu 3 km kaugusel lavast. Siis ma evakueerusin ja kolisin telki. Kulmud olid kummalisel kombel juba sellelt kauguselt veidi söestunud ja nägu kuumas. Sakslastel on suurepärane pürotehnika. 
Leeni saabus viis laulu hiljem ja nüüd istume me ülirahulolevatena telgis, arutame päevasündmusi ja kuulame Rammsteini ülejäänud setti. Ich will!! 
See on olnud ülimalt ideaalne päev :)
0 Reisikirja | edit post

30. juuli 2010

13:41 Arbuusisuhkur
Kell 13:50 kohaliku aja järgi Knebworth House'i läheduses. Kusagil.

Kella 6 ajal hommikul olime jalul, ostsime lennujaama Sparist hommikusöögi, mis minu mõistes olid vesi, kirsikoola ja 4 nektariini ning Leeni jaoks vesi, koola, Mars ja singi-juustuvõileib.
Kell 7 saime bussile, mis sõitis Londonisse. Hoolimata kehvast ööunest ei õnnestunud bussis eriti magada.
Londonis kell 9. Esimene tee viis kohe toidupoodi, kus me end eesolevaks varustasime. Vesi, Pepsi, šokolaad, chipsid... Puhas rämps, aga selle alternatiiv oleks olnud toores liha või poolvalmis pastaroad, mis külmalt vist eriti maitsvad poleks olnud.
Suhteliselt valutult kulges bussileidmine, ootamine oli mõnevõrra tüütu, aga me oleme igal reisil seda passimist kogenud so - nothing much. 
Kell 11 kohaliku aja järgi sõitsime välja ja kell 12:30 olime kohal. Buss tõi meid ootamatult otse kontserdiala servale. Hea üllatus. 
Piletid saime kätte pärast kahes ja pooles sabas seismist, käepaelad peale üht, aga see-eest gigantset saba. Miks nad piletite asemel kohe paelu ei andnud, selgitab ainult inglaslik loogika ja minul see puudub. Telk oli veits murelaps. Alguses olime ikka suht segaduses, et kust ja kuidas oma ettetellitud telk kätte saada. Siis mingi hetk saabus valgustus suure Green Tent Company sildi näol ja asjad võtsid kiiresti paremat ilmet. Kahese asemel andi tasuta kolmene hoopis!
Kui me seal oma telgipakki (telk+2 vihmakeepi+LED-lamp+lambiga kaelapael) lahti harutasimetuli sealt vgeel onu ja praktiliselt pani selle meie eest püsti ka. Õnneks valisime oma telgi asukohaks nende müügitelgi vahetu läheduse, ai, targad tüdrukud! :D Sjupöörr...
Nüüd mõnetunnine telgilebo enne kui kontserdiala vallutama suundume. Telke on miljoneid (nii vähemalt tundub!) ja pidevalt saabub rahvast juurde. Oleme juba igast küljest naabritega ümbritsetud. Lahe-lahe-lahe!!
0 Reisikirja | edit post

29.07.2010

13:24 Arbuusisuhkur
Stanstedi lennujaamas, Londonis.

Kuna lennuk väljus alles 21:10 siis oli hommikul kena tööpäev. St äratus kell 7:20 ja esimene patsient kell 8:30
Hiljem tõsine uinak, viimase minuti frenzy ja kell 17:30 start Tallinna suunas. Korraliku ajavaruga seega.
Kuna ma eelmisel ööl nii ebaõiglaselt vähe magada olin saanud, siis kulus suurem osa ajast tukkumisele ja reisipalavik ei saanud õiget võimalustki.
Kell 19:00 olime lennujaamas ja see jättis meile kena 2-tunnise varu, et plaan üle käia, väheke pakkida, vedelikud üle vaadata ja turvakontrollis vahele jääda. No jaaahh, me ei saa ju ilma silma paistmata :)
Ühesõnaga: minu kott võeti vahele ja otsiti suhteliselt pealiskaudselt läbi. Et oleks nagu vedelikke peidus seal. Nüüd oskan ma küll juba kahtlustada, et põhjus oli selles hiiglaslikus beebisalvrättide pakis, aga käigupealt õige plõks mu šokeeritud ajus ära ei käinud ja ma eitasin üldse igasugust kokkupuudet mingisugustegi vedelike ja oma seljakoti vahel alates aegade algusest :D
Ja noh, Leeni kobati profülaktika mõttes läbi vist. Turvavärav ei näidanud küll ohtu aga kammoon, tal on näkku kirjutatud ju, et ta on terrorist :D 
Enivei. Mina varustasin end väikese koolaga, mis kolme minuti pärast otsas oli ja Leeni ostis Jägermeistri ja vee. See vesi, muide, päästis mind tõsisest vedelikukaotusest :)
Saime oodata ka, lend jäi vist lõpuks mingi 10 minutit hiljaks veel. Ja no ikka toredalt lapsi oli seal. Kahetsesin kohe rohkem kui neljal korral, et ma oma kõrvatropid nii kindlalt seljakotti olin pakkinud.
Lõpuks sain siis oma ID-kaardi kah proovile panna ja täitsa ilusti lasti üle piiri. No mõne hetke võttis ehk rohkem aega kui passiga.
Esimene suund saabudes - WC, teine - Burger King. Ma olin ikka hullult näljane! Ja noh, muidugi ei saanud ma absoluutselt mööda lasta võimalust endale taas tähelepanu tõmmata ja kallutasin oma suure koola kandikult otse põrandale, kus see igasse ilmakaarde laiali plahvatas. Mhmhhh, I did it.
Millegipärast andsid nad mulle maja kulul uue joogi ka veel, kuigi tegu oli mu oma süldisõrmedega, mis selle väikese etenduse korraldasid :D Inglased on ikka kummalised, aga nunnud :)
Peale minu tähetundi läheneski meile üks noormees neljasest grupist ja uuris (usutavalt tuginedes Leeni särgile ja meie ühtekatele Hard Rock Pub pusadele, et meil on nendega sama suund) kas me liigume Sonisphere'ile. Kinnitasime tema arvamust. Nemad, muide, ei teadvat siiani, kuidas sinna saada. MEHED! Ja nad olid sloveenlased ka, mis sa ikka tahad saada... Jagasime oma plaane ja ta jättis meid rahus burkse järama.
Meil õnnestus isegi leida üks vaba pink, kus küll absoluutselt kõik istmed on käetugedega eraldatud. Jeahh. Leeni sliipas põrandal, mina sain pingiga kah kuidagi hakkama. Ei tahaks ju Valtsi magamiskotti kohe esimesel ööl lennujaama põrandal ära retsida. 


Kell on 05:05, on 30. juuli hommik. Iga hetk nüüd pakin ma oma magamiskoti kokku ja vean Leeni vee/kohvi/koola jahile. Selline janu! 
Hoidke meile pöialt! Paari tunni pärast liigume Londonisse ja sealt...
Parem oleks, kui kõik sujuvalt läheks!
0 Reisikirja | edit post

UK 29.07 - 05.08.2010

13:06 Arbuusisuhkur
Jaa-jaa, vaadake kes ka lõpuks jälle pooleaastase hilinemisega reisiblogi täitmiseni jõudis. Piinlik küll, aga no... No lihtsalt julmalt ei viitsi-ei jõua-ei tule meelde.
Andestage mulle see laiskus ja ebaviisakus ja lähme reisile...
0 Reisikirja | edit post

9. august

02:04 Arbuusisuhkur
Maailma raskeim päev. God!! Jalad hakkavad iga hetk küljest ära pudenema. Aga asi oli seda väärt.
Kell kaheksa suutsin silma enamvähem lahti kangutada ja kargu alla lükata. Hommikusöök oli kesisepoolne. Ühel laual kukkus keset hommikusöögisaginat jalg alt ära. Neil oleks ikka tõsist mööbliuuendust vaja. Või isegi Extreme Makeoveri Home Editionit :D Minu voodi pidi kah keset ööd kokku vajuma. Logises igas mõeldavas suunas.
Kell kümme suundusime bussijaama, et oma kotid hoiukodusse anda. Suht geniaalne idee oli see :D Hakkasime Toweri suunas marssima. Nägime uuesti Westminster Abbeyt, Big Beni, parlamendihoonet, London Eyed... Jah, see oli matka suhteliselt alguses, kui me veel naiivselt arvasime, et päikeselisel ja kuumal suvepäeval on ilgelt mõnus mööda linna kapata. Oo, seda teadmatust!
Towerisse jõudmise ajaks oli juba kainda väss ja palav ja... Aga seisime ausalt piletisaba ära ja siis sissepääsusaba ja siis 10 minutit ekskursiooni algust oodates... Selleks hetkeks jalad juba kainda protesteerisid igasuguse seismise vastu. Aga smaas. Nad oleks ka suure käimise vastu protesteerinud. Nagu ma kohe näitlikult teada pidin saama.
Meie giid oli maailma parim. Ausalt. Selline irooniline ja enesekriitiline, just the way we like it. kahju oli kohe, et see tuur ainult 30 minutit kestis. Kes teadis, et Beefeaterid elavad päriselt ka Toweris?? 
Pärast uurisime omalkäel maad. Kroonijuveelid olid THE ULTIMATE BLING. No tõesti. See Aafrika Täht seal valitsuskepi otsas on mu rusika suurune peaaegu ja kõik need sädelevad tiaarad ja teemandid...
Iga tüdruku unistus. Ja giidil oli õigus. Neid tohutuid seljakotisuuruseid safiire, rubiine ja smaragde vaadates tekiks küll igal kihlatud naisel soov see liivatera suuruse killiuga sõrmus oma mehekesele vastu vahtimist lajatada ja talle konts suurde varbasse suruda.
Nägime paari nunnut piinariistakest ja kuningas Henry VIII raudrüüd, millel oli MASSIVE väljasopistus ühes intiimses kohas. Ma ei kujuta ette, kuidas sellise raudrüüga sadulas istuti. Võibolla oli sadulasse ka spetsiaalne õnarus uuristatud?
Tagasitee oli piin. Päike küpsetas armutult, jalad olid ümmarguseks kulunud ja janu tahtis tappa.
London Eye külje alt leidsime Mäki, milles tungles tuhat inimest, kes kõik tahtsid sama mis meie. Lõpuks saime siiski oma joogid ja söögid ja istusime väljas jõe ääres pingil lõunat süües :) Mingi tüdruk pommitas meid ja tahtis endale ja oma sõbrannale koolaraha saada. Väga huvitav suhtumine... Oleks ka pidanud sellise skeemiga lagedale tulema :PSiis tagasi bussijaama, pagas, poetrett ja bussile.
kaks tundi hiljem, siin me oleme. Tgasi Stanstedis. Toweri ekskursioon haukas meie päevast 8h suuruse tüki. Päris arukas oli see eraldi päevale mahutada. 
Pingid saime seekord veits vaiksemasse nurka ja ilma käetugedeta, niiet on isegi lootus, et saab normaalselt pikali visata ja magada äkki isegi.
Oh, homme hommikul koju! Trix ja famiilia ja mu kapsaussike... Here I come!
Ei, ilgelt lahe on olnud, ilgelt hariv ja huvitav ja elamusterohke... Enesekindlust ja julgust andev, lahedaid inimesi täis ja pikk ja hullumeelne ja cool...
Aga kojusõit tuli ikka päris õigel ajal. See reisi alguses purskkaevu visatud münt ja soov, et reis tuleks lahe ja meeldejääv ja õnnelik, läks ikka asja ette. Oli lahe ja meeldejääv ja õnnelik. 

Raha jäi mul reisist järele 59 penni.


0 Reisikirja | edit post

8. august

01:46 Arbuusisuhkur
Kes ei ole isiklikult kogenud, ei kujuta ettegi, kui väsinud ja uimane ja üleni valutav võib inimene olla, kui ta on öö veetnud lennujaama pinkidel.
Mina sain kokku vist paar tundi magada. Poole tunni kaupa terve öö jooksul. Täielik uims oli olla, kui kaheksa paiku lennujaamast minema roomasime.
Panime oma õnne proovile ja üritasime oma eilse seisuga kehtivuse kaotanud bussipassidest viimast välja pigistada. St tahtsime tasuta Londonisse saada. Õnnestus. 10 naela kokku hoitud jälle. Täielik tuimus oli, teised magasid bussis, mina olin liiga üleväsinud vist, ei saanud silmagi kinni.
Londonis seadsime omale eesmärgiks mõistliku hinnaga öömaja leidmise. Kolmest kohast küsisime: esimeses oli kahese toa hind 90 naela, teises kolmese toa hind 90 ja kolmandas kolmese toa hind 75. Jäime selle juurde. See on üks indialaste peetav pleiss, kus saime keldrikorrusel asuva toa, kuhu väike riidekapisuurune dushiruum on sisse ehitatud ja puha. Hehh. Pole kõige hullem koht, kus me olnud oleme. Aga parim ka mitte.
Käisime poodides (ma tean, parandamatud!) ja Fox sai alukad ja Leeni sai boolero. Mina leidsin ühed elu nummid valged teksad. Aga raha pole :D
Mäkis lõuna, siis hotelli tagasi ja magasime. Kohe normaalsed mitu tundi. Urrh, lõpuks voodi, linad, vaikus ja rahu. Täielik õnnistus.
Siis hea pikk dush, puhtad riided selga ja linna. Pime oli juba, kui välja läksime. Hästi mõnus, polnud liiga palav, aga hea soe; linnatuled...
Istusime Buckinghami palee ees purskkaevu ääres. Ilge rahu ja romantika :D Oleks võinud seal vabalt lausa terve öö olla.
Tagasi jalutades käisime toidupoest läbi ja nüüd võtame oma "voodi-ööst" viimast. Homme Towerisse ja kui nad meis sinna kinni ei müüri, siis õhtul lennujaama tagasi ja esmaspäeva hommikul koju. 
Sellist TÕELIST tüdimust ja igatsust ja meeleheidet polegi selle reisi jooksul veel peale tulnud. Väga positiivne.
0 Reisikirja | edit post

7. august

01:23 Arbuusisuhkur
Päris teguderohke päev. Alustasime Yorkist kell 10:00. Tuli välja, et Londoni bussi olime 20 minutiga maha maganud, järgmine oleks läinud kell 16 või midagi sinnakanti. Plaanid tuli käigult ümber mängida.
Leidsime sobiva Cambridge'i bussi. Enne väike tuur mööda linna toidupoe otsinguil. See on küll Eestist kardinaalselt erinev, et siin tuleb tõsist vaeva näha, et mõni toidukas leida, kui näiteks Rakveres peaks seotud silmadega ringi käima, et mitte mõnd näha. Samas on siin söögikohti jalaga segada (vaata ainult, et mõnesse sisse ei komista!) ja Eestis pole jälle nendega igal pool parim lugu.
Igastahes veetsime tänasest päevast 8h bussis. Päris kena tagumikutreening. Aga no inglise muinasjutukülakeste vaated olid ikka päris kenad. Võimalik, et kokkuvõttes on kõik kõike väärt :)
Ja siis läks huvitavaks. Kell 21 olime Cambridge'is. Kolm hostelit/B&B'd olid kinni. Ühes maksis öö 30 naela per lõust. Lonkisime mööda Cmabridge'i tänavaid, aga rohkem hosteleid silma ei hakanud. 
Tagasi bussipeatusse. Õnneks/kahjuks/Foxi õuduseks ühendab Cambride'i Stanstediga pea 24/7 liikuv bussiühendus. Sellest saigi meie tänane öömaja. 
Stanstedi lennujaam. Hohh, me arvasime, et ei satu siia veel paar päeva! Aga noh... Nii need asjad lähevad, kui detailide üle muretsemisest loobuda :)
Sõime Burger Kingis õhtust, jalutasime läbi raamatupoe, saime need tavalised Stanstedi ebatavaliselt ebamugavad pingid... Ja siin me nüüd passime. Või mis, nii väss on olla, et kui selle siin lõpetan, siis jään vist automaatselt magama.
Kaotasin arvutisse 3 naela, kui netti tahtsin. Ebaõnn. Aga no ühjed turistid andsid mulle ennist 10-naelase 5 mündi vastu, niiet enamvähem plussis ikka. 
Pole aimugi, mis edasi saab. 3 ööd siin vastu ei peaks, lendu varasemaks muuta ei saa, kui just meeletuid makse ei taha tasuda...
Peab vist Londonis öömaja hankima, aga raha pole kah just jalaga segada... No näeb. Siiani on meil küll igal pool väga-väga vedanud. Ehk veab ikka lõpuni ka :)

P.S. Kõrval istub mingi Leedu memm. Hästi armas, tundis eesti keele ära ja puha. Hoolitseb siin vaikselt minu eest, nagu vanaema oleks. Tirib pluusi alla ja käsib magama jääda. Hehh. Räägib minuga mingist katoliku preestrist või kellestki, kes nüüd surnud on. Kahjuks natuke liiga vaikselt ja liiga suure aktsendiga, et ma kõigest aru saaksin. 
Fox ja Leeni põõnavad nagu notid. Kell on pool kaks öösel. Memm meenutab ikka väga mingit vanaema. Võibolla mitte tingimata minu oma siiski =)
0 Reisikirja | edit post

6. august

01:05 Arbuusisuhkur
Et siis inglise hommikusöök. Njah. Õlimunad, mille kaalust 50% moodustab õli ja 50 muna. Väga kummaline, aga libedalt läks alla vähemalt. Ju õli aitas.
Kuut naela nagu küll väärt poleks, aga vähemalt toit. Ja mitte burks. Kuigi artereid blokeerib arvatavasti hulleminigi. Aga ikkagi hommikusöök. Hoiame positiivset suhtumist, onja :D
Siis lebosime veel tunnikese oma toas, vaatasime telkust Sõprade igivanu osi ja lasime Foxil veel natuke magada. 
Linn on täielik nummidus ikka. Tahtsime 12:30-sele jumalateenistusele ka jõuda siia kuulsasse Yorki katedraali, aga ei õnnestunud. Selle eest saime tonnis poodides hulkuda, Leeni sai raamatu ja mina...
OHHHH, oodake ainult. Ma sain oma elu kõige ilusamad kingad. Ever. EVER. Kingad, milles ma abiellun, veedan oma pulmaöö ja mesinädalad, saan kõik oma lapsed ja milles ma sunnin neid ennast matma.
Kas see, või variant, et ma püüan neid kanda oma ema juubelil ja poole peo pealt tatsan ringi paljajalu. Aga vähemalt elavad nad mu kapis igavesti. I could have sex with those shoes.
Ja siis jalutasime kohalikul turul. Ilgelt palju inimesi ja peaaegu sama palju ilusaid koeri. Leidsime ühe kena pargi, kus ma šokeerisin inimesi oma kontsadega. 
Praegu on väike puhkepaus, aga varsti vist linna tagasi, Fox tahab raamatut ja siis vist mingi pubituur ka. Meibi.

Hiljem.

Fox sai ka lõpuks skoori avatud ja ostis raamatu. Leeni sai SpongeBobi õlakoti (ilge numm!). Käisime pubis ka. Suutsin vältida kulutamist, aga ostsin pärast toidupoest süüa. Homme jälle liikvel. Väike väss juba. tahals vaikselt koju. 16 päeva oli päris ideaalne pikkus.
0 Reisikirja | edit post

5. august

00:54 Arbuusisuhkur
Äratus kell 8:00. Pool üheksa polnud keegi toas veel vurrugi liigutanud. Võtsin oma enesekindluse kokku ja sulasin ülemiselt narilt oma napis pidžaamas ja karvastes jalgades alla.
Dushiruum oli päris... Emm... Avalik. Pmst võimatu oli ilma alasti ringi jooksmata pesema saada. Aga mul õnnestus oma lihalikku aaret valvata ja keegi ei näinud midagi isiklikku :D
See oli lõpuks üks hostel, kus check out oli kell kell 11:00 ja saime veits kauem leboda. 
Hommikusöök Burger Kingis, MEELETU poeralli Manchesteri šoppingukeskustes, väga valusad jalad, kaks korda kadunud Leeni, üks kord kadunud Fox. Foxi unistuste kingad, mis poodi jäid.
Lõpuks jõudsime kella ühe paiku bussijaama, Leedsi buss oli just peatusest lahkunud. Ootasime tund aega, aga siis saime ilusti bussi (nahkistmed!!).
Leedsis nägime bussijaama, leidsime, et ei jää paljust ilma ja pooljuhuslikult jalutasime kohe Yorki bussile. 
York on väga nummi. Saime toa väga armsas B&B's, kus on VANNITUBA TOAS ja hommikusöök hinnas. Selline luksus, nagu Hiltonis elaks. Reisi algusest peale pole kordagi sellist õnne enam olnud. Hästi armsad inimesed ka.
0 Reisikirja | edit post

4. august

00:46 Arbuusisuhkur
Manchesteris. Jälle üks huvitav noortehostel, mõnes mõttes uus, aga kui paaris sellises juba ööbinud oled, tuleb kõik päris tuttav ette.
Alustasime hommikut kell 9:00 Stirlingis. Väike hommikusöök Mäkis (gaad, burksidest on isu ikka nii täis!), Foxil oli menüüga väike probleem ja kättemaksuks tegi ta nende peldikuga sõnulkirjeldamatuid asju. Peaks Lonely Planetisse kirja saatma nende järgmise reiskogumiku jaoks, et nad mainiks ära: see hoone põletati arvatavasti täna päeval maha. Keset linna ei lubata vist sigalat avada?
Eniveis. Vaevalt olime jõudnud jala bussijaama tõsta, kui esimene buss oli kohe Glagow oma. 4.50 pileti eest ja tund aega sõitu garanteeritud. Ostsin jälle meeletult raamatuid, aga asi oli seda väärt. Mul on triloogia koos nüüd.
Glasgow bussijaamas sai tiba oodata (loe: 45 minutit) ja pärast juba harjunud segadust meie bussipassidega algas 5h pikkune sõit Manchesteri suunas. 
Loodus kena nagu tavaliselt. Sõitsime karjast rekkadest mööda. Üks juht winkis, 250 jõllitas niisama.
Manchester on päris huvitav linn. Selline vähem keskaegne, rohkem modernne, meenutab mõnd ameerika suurlinna.
Hostel on suht getos siin. Jälle sain ülemise nari. Mu all on hirmuäratava välimusega mehhiklane. Ta arvatavasti lükkab seatapunoa öösel läbi madratsi mulle kõhtu, kui ma peaks liiga kõvasti peeret... see tähendab... piuksatama.
Käisime pubis. Hästi lahe koht. Üks kohalik onu püüdis veits pealetükkival moel meiega tutvuda ja jalgpallist rääkida. Me ei võtnud vedu. Too bad.
Steik oli kuiv nagu tallanahk, aga liha on liha, I guess. Kõhu sai küll korralikult täis. Ja see oli miski, mis polnud külm EGA burks!! :D
Homme Yorki vist. Arvatavasti. Need kambakambrid on küll suht ära tüüdanud. Tahaks mõnd kolmest tuba, kus ei peaks pidevalt mingitele võõrastele meestele otsavaatamist vältima ja oma elu pärast kartma. Aa, ja mu uus pidžaama on ikka suht napp. Ja ma pole jalgu raseerinud. Pole ime, et toas koguaeg selline sunnitud vaikus on, nad arvatavasti ei usu, et ülemise nari gorilla rääkida oskab. Varsti pakuvad veel banaani kah. 
Ahh. Ja mina ei tea, mis ma selle rahaga teen, aga sellega on kuidagi kitsas käes. Loodame parimat.
0 Reisikirja | edit post

3. august

00:31 Arbuusisuhkur
Jälle kirjutan bussis. Et ma ka kunagi ei õpi! Saime 9 ajal hotellist tulema. God, see oli ikka räpane koht! Ja ma unustasin selle fakti pidevalt ära ja käisin ikka paljajalu WC-s. Mul on kindlalt jalaseen nüüd.
Üks kena naine bussipeatuses hoidis meie raha kokku ja soovitas 5 minutit oodata, et odavamale bussile saada. Inimesed on ikka nii kenad siin! Soe tunne tuleb hinge kohe =)
Mis tuletab mulle veel paari kokkuhoidu meelde. Eile käisime Drumnadrochiti kohalikus pubis söömas. Seal oli ilgelt hea tume õlu! Super! Igatahes unustasid nad Leeni prae arvele märkida ja me hoidsime nii umbes 15 naela kokku. Cool!
Ja täna Invernessis bussi oodates (1,5 h) kolasime jälle linnas poodides (lootusetud, ehh?) ja Fox vahetas pluusil hinnasildi ära. Igatahes sai ta oma topi kahtlaselt odavalt. Näete? Me käime siin ringi nagu rahvusvaheline kurjategijate jõuk. Pätikamp. OMG, kui alla ma olen ikka käinud!
Ja söömas käisime. Soe toit on ikka üle prahi, kuigi burksidest (kes oleks arvanud, et ma seda kunagi ütlen!? Appi, ma olen rikutud!) hakkab küll vaikselt kõrini saama. Nii. Nüüd on see öeldud. Jap.
Ja ära jäi plaan põhjarannik vallutada, selle asemel hakkame lõunasse tagasi liikuma. Tänane peatuspaik peaks hea õnne korral olema Stirling.

Õhtul hiljem Stirlingis.

Jõudsime kohale. Kohe esimeses hostelis, kuhu sisse astusime, olid voodikohad olemas. Kümnene segatuba. Igal voodil on nimi. Mina olen Brad Pitt. Haahhhaaaa, ma olen maailma seksisümbol, nannannaa! Leeni on Russel Crowe ja Fox Dougray Scott. Sweet. Me oleme kõik nii kuumad.
Edasin plaan on liikuda vaikselt lõunasse. Homme Glasgow ja sealt Leeds ja Manchester... 7. augustil pargiks end Canterburysse, kust 9.ndal sõidaks Londonisse, vahiks Towerit ja öösel magaks Stanstedis. Esmane plaan siis.
Mmm, sain täna lõpuks oma ketsidesse sisetallad, selline rõõm. Kui nad sellest eilsest veematkast veel läbimärjad poleks, paneks need jalga kohe.
P.S. George Clooney on kondine punapea. Milline pettumus. Ja Fox leidis lossi juurest omale elu armastuse. Haahh, kohe, kui kirjutamise lõpetan, tekstin Kaurile ja pakun lohutust.
P.P.S. Näen George'i alukaid! Kui ilus elu veel võiks olla! Õnneks pole tal multikategelastega pesu. Ma SUREKS, kui George Clooney kannaks multikategelastega pesu.

Teie Brad Pitt, Universumi Sex God.
0 Reisikirja | edit post

2. august - märg päev

00:15 Arbuusisuhkur
Otsustasime eile, et tänaseks äratust ei pane ja magame, kaua tahame. Leeni venitas suure valuga üheksani, mina magasin poole kümneni ja Fox kümneni. Oleme selle reisiga lootusetult rikutud. Pidime kaua magama, aga säh sulle... Masendav.
Maja oli meie päralt. Sai poolalasti ringi joosta ja elutoas hommikust süüa. Pigistasime köögis olevast kohviautomaadist sõna otseses mõttes viimase välja ja saime oma mikros soojendatud saiakeste juurde maailma halvimat kohvi. Täielik okse.
Kella 12 paiku sättisime end minekule. Tegin seljakoti pooltühjaks ja vedasin kaasa. See oli hea mõte, sinna oli väga käepärane veepudel ja kommipakk panna. Ja selles oli vihmakeep.
Igatahes. Kohe algusest peale tibutas. Kui poest välja astusime, oli tibutamine juba kergeks vihmaks kasvanud. Arutasime võimalusi ja otsustasime siiski oma matkaplaani juurde jääda.
Toidupoest väike vesi ja kommipakk, nagu eespool juba mainitud ja off we went!
Kuus minutit peale teekonna algust hakkas ladistama. See oli väga räige. Kolm pange vett tuli ruutmeetri kohta sekundis maha. Mul oli veel vihmakeep, see hoidis seljakoti ja ülakeha kuiva mul, kuigi teksad ja ketsid olid küll nagu basseini uputatud. Teistel polnud sedagi. Ma ei tea, kuidas nad hakkama said, mul oli puhtalt neid vaadates juba külm.
Urquhart'i (need šoti nimed ajavad mul juhtme kokku suht) lossini on Drumnadrochit'ist 3,2 km. Ladistavas vihmas. Kolme auto juhid lehvitasid, üks lasi signaali ka, kui me tee serval nagu uppunud kassid lossi poole lonkisime.
Pilet oli 7 naela, otsustasime seda mitte maksta ja hakkasime kohe tagasi jalutama. Geniuses. 
Foxil ja Leenil tuli mingi geenius-idee läbi kellegi karjamaa järve äärde tungida. Tekkis väike konfliktne moment, kui ma minemast keeldusin.
Aga see ei häirinud nende plaande, me lihtsalt ei läinud alla sellest spetsiaalsest kohast. Sada meetrit hiljem leidsime uue võimaluse. Mingid kalamehed ronisid seal üle värava ja ütlesid, et see on perfectly fine, sealt niimoodi läbi minna. Ja me läksimegi. Õnneks oli vihm selleks ajaks juba peaaegu täiesti lakanud, kui me läbi kõrge rohu järveni paterdasime.
Fox ja Leeni said vees käidud, tonn häid pilte ja unustamatu vaade nende lõustadele, kui nad läbi umbes viiekraadise vee sumasid. Vahel ikka tasub üle lukustatud värava ronimine end ära =)
Tagasi hotelli tulek kulges vihmata. Mis on väga hea, sest ma lõhkusin oma vihmakeebi ühe kibuvitsapõõsaga maadeldes täiesti ära. Väga valesti valitud koht pissipeatuseks.
Nüüd oleme tagasi, asjad on kuivamas, plaanime ikka oma seda pubituuri, mis eile olemata jäi. 
Mõnus on voodis leboda. Ja süüa seda mingit pirukat, mille ma hommikul ostsin ja mille sees on suurte seenetükkidega halli tati moodi täidis, selline paks, klimpjas ja soolakas. Head isu! :D


P.S. Jõudsime kõige kiuste siiski pubisse kaa! Armas koht. Killer hinnad, vankriratta suurused praetaldrikud. Oi, hea on süüa! :D

0 Reisikirja | edit post

1. august - palgapäev!

19:47 Arbuusisuhkur
Eile olime ühes toas kahe Uus-Meremaa mammiga. Hullult huvitav - kaks vanaema maailma avastamas. Endised kooliõpetajad, kellest üks kiitis mu inglise keelt, ilgelt uhke tunne oli kohe. Nägime hunnikut perepilte ja värke. Esimene lähem tutvus.
Käisime toidupoes ja söömas, viimased 5 naela läinud. Vihma sabistas, väss oli ka peal, aga kui hostelisse tagasi jõudsime, istusime veel tunni netis ka. Bukkisime omale tänase elukoha, imenunnu väikese Bunkhouse'i Drumnadrochitis. Loch Nessi lähedal. Või isegi ääres, kuigi järve pole siit veel näha olnud. Loodame parimat. Ja et õhtul saaks ujuma!!
Täna siis palgapäev. Väga pro on suurt raha omada! Äratus kell 9:00, kottide pakkimine. Lahkusime hotellist umbes 5 minutit enne kümmet. Esimene tripp bussijaama, kust ostsime piletid ära.
Siis poodidesse. OMG, kus me hullusime alles!! Paaris poes käisime niisama sees. Siis sai Fox maika, käisime söömas ja peale seda ostsin ma nende mahitusel 2 peo-toppi, mis näevad suht... ee... huvitavad välja. Ja pidžaama sain omale ka. Extra nummi sellise, napi ja noortepärase. :D Ja kurva raamatu. Jumaldan seda.
Leeni sai sukad, Fox veel ühe pluusi ja ühe vesti, mida kandes hingamine rangelt vastunäidustatud on. 
Kell 13:15 bussile, 13:47 olime Drumnadrochitis. Maja leida polnud raske. Nad on check-ini pannud teise majja 100m eemal. Seda oli küll raske leida. Ja meie onlainis tehtud bookingu olid nad ära kaotanud. Õnneks ruumi oli, saime siia kohad. 2 ööd rahu ja õnne. Blissful.
Õhtul on plaan pubituurile minna. Näeb, kuidas see välja kukub. Täna olen kulutanud rohkem raha, kui viimase kolme päevaga kokku. Aga asi oli seda väärt =) Ikkagi päris nummid pluusid ka, kuigi vanaema saaks vist rabanduse neid nähes.
P.S. Pubisse ei jõudnud, ujuma ka mitte.
0 Reisikirja | edit post

31. juuli

19:20 Arbuusisuhkur
God, ma VIHKAN ülemisi narisid!!! Kräpp. Kirjutan õhtul, aga palju on juhtunud. 
Start plaanipäraselt. Aga bussijaamast suunati meid internetikohvikusse pileteid bukkima, sest see on bussifirma, mille piletid netis 3x odavamad on.
Internetikohviku leidmine oli PIIN. Üks koht, mis oli bussijaamast üle tee, ei saanud meid arfsi lasta, mingid probleemid. Naiss. 
Leeni targa raamatu toel hulkusime mööda rongijaama, ei leidnud otsitavat. Lõpuks siiski ühe avastasime. Selleks tuli kõigest ring ümber kvartali teha :D
Saime bussipiletid kella 12:35 bussile Invernessi ja hosteli sealsamas. Vähemalt on see tehtud nüüd. 
Katus ööseks peakohal.

Hiljem.

12:35 startisime Edinburghist Invernessi poole. Meie ees istub maailma kõige sitema iseloomuga laps EVER. Väga räige. Ja fakt, et me oleme otse peldiku kõrval, ei aita ka asjade paranemisele kaasa.
Tundub, et plaan näeb ette Invernessist veel põhja poole liikumise. Üritame põhjarannikut vallutada ja sealt edasi äkki mõnele saarele isegi saada. 
Kurat, tuleb ära lõpetada see bussides kirjutamine! Phuihh.
0 Reisikirja | edit post

30. juuli - Edinburghi Budget Backpackersis.

19:13 Arbuusisuhkur
Saime eile ilusti ööbussile. Või noh, pigem et napilt mahtusime peale. Aga siiski.
Bussis magamine pole ikka õige asi. Pidevalt vahid aknast välja, kuulad teiste reisijate vada ja... Noh, loodus oli imeilus. Päikeseloojang (jahh, vihm jäi peaaegu hetkega järgi, kui olime bussi saanud), taamal mäed, bussihääled... Selline kurblik tunne tuli. Et võib vist öelda, mu esimene koduigatsushoog. Reisi viiendal päeval. Pole paha. Ise arvasin, et teisel on juba tunne, et kablutaks lennujaama poole.
Kell seitse maabusime Edinburghi bussijaamas. Jalad olid krampis, nälg tappis, külm oli ja meil peaaegu puudus plaan. Või, st, plaan oli olnud, et kappame siit otse Loch Nessi suunas minema ja suurde linna närve kulutama ei jää. Aga see on tõesti ilus linn! Sellisena kujutaks Viini ette. Aina mäed ja keskaegsed majad, lossid, kindlused... Imeilus.
Otsustasime saatusele võimaluse anda. Mõnda odavasse hostelisse sisse jalutada ja vaadata, mis hinnaga ja kas üldse neil tube pakkuda on. 
Vahemaad on siin oluliselt väiksemad kui kaardil tundub. Saime 10 minutiga siia kohale. Ja tänaseks ööks3 kohta täitsa olemas. Kahjuks 2 neist toas nr 8 ja üks toas nr 31. Aga see-eest ainult 16 naela öö inimese kohta! Võtsime pakkumise vastu.
Kuna check-in algab siin kell 12, tuli meil peale maksmist kuidagi 4,5h linnas ära sisustada. Jalutasime tagasi bussijaama poole, et Mäkis hommikust süüa. Saime oma suured kohvid ja asjad kätte, mina suutsin muidugi kohe terve suu ära põletada oma kuuma joogiga...
Peale Mäkki oli väike suitsupaus ja siis sattusime kuidagi pooljuhuslikult kohalikku kaubandusvõrku läbi kammima. Sain omale kohe teisest poest 10 naelased teksad, sest praegused on jalgevahelt juba eriliselt hõredad.
Hiljem sai Fox veel käekoti ja mina pudeli neoonroosat küünelakki. Väga produktiivne päev.
Kell 12 tagasi hostelis. Saime oma pesukuhja, võtmed ja juhised. Nüüd lebon oma toakeses, st nr 31 ja mul pole hetkel aimugi, millega Fox ja Leeni oma aega veedavad. Ju magavad. Kokku on lepitud, et väike pesu ja puhkus, et kell 17.00 olla fuajees valmis teiseks linnatiiruks.
Hetkel on kell 13.00, olen dushitanud ja varbaküüsi lakkinud. Uni niidab, Kuvitav, kes need 3 mu toakaaslast on? Päris hea küsimus.
0 Reisikirja | edit post

29. juuli - kolmapäev (Cardiffi vesises bussijaamas)

22:26 Arbuusisuhkur
Shitty päev all together. Lahkusime oma armastatud Mustast Ratsust kella 10 ajal. Bussijaamas töllerdades otsustasime, et piletite bukkimine pole kõige olulisem ja kell 10:35 saime probleemitult Bristoli bussile.
Hullult nunnud Walt Disney stiilis vaated, Bath on nagu muinasjutt, seal tahaks küll kohe pikemalt aega veeta, aga Leeni targa raamatu järgi on see muinasjutuliselt kallis kaa. Igatahes hetkel plaan Bathis ajaveetmist ette ei näe.
Vihma ladistab nagu oavarrest. Hullumeelsus täielik. Kujutan ette, et kui kolm minutit õues seista hetkel, siis oleks seljakott põhjani läbi vettinud.
Ühesõnaga. Kell 12:45 olime Bristolis. Väga nunnu bussijaam, väga kõrge IQ-ga inimestele mõeldud WC-sse sissesaamise süsteem, kabiini ust ka ei osanud esimese hooga lukustada... Mm, ja Leeni ei saanud kätekuivatuspaberit kätte aparaadist.
Ootasime paar tundi, saime Cardiffi bussile. Bussijuht oli päris õnnelik vennike, röökis üle terve jaama, kui kolmekesi järjest Brit Exploreri passidega bussi ronisime.
Cardiff, tuli välja, on päris kole linn. Oma osa selles koleduses võib muidugi mängida ka pidevalt ladistav vihm. Tulime bussist maha ja suundusime National Expressi putkasse. Dääm us, kui me selle vihmaga pimesi mööda linna töllame ja öömaja otsime! Uurisime võimaluste kohta kohe täna õhtul Edinburghi edasi saada. Saime tüki paberit mõnede kellaaegadega.
Siis, et asja seedida, suundusime nurgal asuvasse Burger Kingi. Mõnusad eined tehtud, plaanid peetud, tund aega ootamist bussijaamas...
Ja nüüd oleme bussis, et sõita tagasi Bristolisse, seal 1,5h oodata ja seejärel, LOODETAVASTI, Edinburghi poole startida. See mure, et bussides kohti pole, on meie pidev kaaslane. Annan teada, kui ise teada saan. Netti tahaks =)
0 Reisikirja | edit post

28. juuli - tagasi hotellis

16:02 Arbuusisuhkur
Äratus oli üheksa paiku. Ärkamine ise 10 ringis. Jube väss oli, aga eile olin kaua üleval ka, lugesin poole üheni. Igastahes olime kella 10:40-ks bussijaamas, kust 17,5 naela eest saime piletid, kobistasime bussi teisele korrusele ja paarikümne minuti pärast olime kohal.
Stonehenge oli mõnevõrra väiksem, kui ma ette olin kujutanud, aga noo... Elamust see väike detail muidugi ei pisendanud. Tegime kuhja pilte, Fox viilutas oma varba ära ja suht täpselt jõudsime bussile ka veel.
Ilge tuul oli, mainin ära veel, kõigil fotodel olen ma sellepärast punkari moodi veits.
Peale Stonehenge'i käisime Old Sarumis. Seal oli kunagi enne Salisburyt suur katedraal ja seal asus kuninglik loss ka. Selle ase on nüüd alles seal veel, aga enamus kive veeti sealt minema, et ehitada praegune Salisbury katedraal. Kogu värk koliti pmst tükk maad kaugemale, sest Old Sarumis sai joogivesi otsa. Ja mingi põhjus oli kiriku ja sõjaväe vahelistes tülides, aga sellest osast ma ei saanud eriti aru. Ühesõnaga, ajalugu kapaga lausa :)
Sealt tulime bussiga tagasi Salisburysse, kus tegime sooja toidu pausi Burger Kingis ja jalutasime tänavaturul. Sain nummid varbarõngad, ühe odava raamatu veel ja Birxile suveniiriks kella.
Pmst kuna ma olen mingil hetkel kuhugi kaotanud 20 naela, siis läheb päeva-eelarve tiba kitsamaks, aga katastroofi kah veel pole. Ma olen geenius. Phehh.
Pakkisin oma koti kokku. Kurb kohe mõelda, et homme oleme jälle teel ja ei tea, mis ees ootab. Siiani on kõik väga PRO olnud muidugi. Visakme igsse mõeldavasse poriloiku ja kaevu münte, et reis õnnestuks. Annan teada, mis toimub.
0 Reisikirja | edit post