29.07.2010
13:24
Stanstedi lennujaamas, Londonis.
Kuna lennuk väljus alles 21:10 siis oli hommikul kena tööpäev. St äratus kell 7:20 ja esimene patsient kell 8:30
Hiljem tõsine uinak, viimase minuti frenzy ja kell 17:30 start Tallinna suunas. Korraliku ajavaruga seega.
Kuna ma eelmisel ööl nii ebaõiglaselt vähe magada olin saanud, siis kulus suurem osa ajast tukkumisele ja reisipalavik ei saanud õiget võimalustki.
Kell 19:00 olime lennujaamas ja see jättis meile kena 2-tunnise varu, et plaan üle käia, väheke pakkida, vedelikud üle vaadata ja turvakontrollis vahele jääda. No jaaahh, me ei saa ju ilma silma paistmata :)
Ühesõnaga: minu kott võeti vahele ja otsiti suhteliselt pealiskaudselt läbi. Et oleks nagu vedelikke peidus seal. Nüüd oskan ma küll juba kahtlustada, et põhjus oli selles hiiglaslikus beebisalvrättide pakis, aga käigupealt õige plõks mu šokeeritud ajus ära ei käinud ja ma eitasin üldse igasugust kokkupuudet mingisugustegi vedelike ja oma seljakoti vahel alates aegade algusest :D
Ja noh, Leeni kobati profülaktika mõttes läbi vist. Turvavärav ei näidanud küll ohtu aga kammoon, tal on näkku kirjutatud ju, et ta on terrorist :D
Enivei. Mina varustasin end väikese koolaga, mis kolme minuti pärast otsas oli ja Leeni ostis Jägermeistri ja vee. See vesi, muide, päästis mind tõsisest vedelikukaotusest :)
Saime oodata ka, lend jäi vist lõpuks mingi 10 minutit hiljaks veel. Ja no ikka toredalt lapsi oli seal. Kahetsesin kohe rohkem kui neljal korral, et ma oma kõrvatropid nii kindlalt seljakotti olin pakkinud.
Lõpuks sain siis oma ID-kaardi kah proovile panna ja täitsa ilusti lasti üle piiri. No mõne hetke võttis ehk rohkem aega kui passiga.
Esimene suund saabudes - WC, teine - Burger King. Ma olin ikka hullult näljane! Ja noh, muidugi ei saanud ma absoluutselt mööda lasta võimalust endale taas tähelepanu tõmmata ja kallutasin oma suure koola kandikult otse põrandale, kus see igasse ilmakaarde laiali plahvatas. Mhmhhh, I did it.
Millegipärast andsid nad mulle maja kulul uue joogi ka veel, kuigi tegu oli mu oma süldisõrmedega, mis selle väikese etenduse korraldasid :D Inglased on ikka kummalised, aga nunnud :)
Peale minu tähetundi läheneski meile üks noormees neljasest grupist ja uuris (usutavalt tuginedes Leeni särgile ja meie ühtekatele Hard Rock Pub pusadele, et meil on nendega sama suund) kas me liigume Sonisphere'ile. Kinnitasime tema arvamust. Nemad, muide, ei teadvat siiani, kuidas sinna saada. MEHED! Ja nad olid sloveenlased ka, mis sa ikka tahad saada... Jagasime oma plaane ja ta jättis meid rahus burkse järama.
Meil õnnestus isegi leida üks vaba pink, kus küll absoluutselt kõik istmed on käetugedega eraldatud. Jeahh. Leeni sliipas põrandal, mina sain pingiga kah kuidagi hakkama. Ei tahaks ju Valtsi magamiskotti kohe esimesel ööl lennujaama põrandal ära retsida.
Kell on 05:05, on 30. juuli hommik. Iga hetk nüüd pakin ma oma magamiskoti kokku ja vean Leeni vee/kohvi/koola jahile. Selline janu!
Hoidke meile pöialt! Paari tunni pärast liigume Londonisse ja sealt...
Parem oleks, kui kõik sujuvalt läheks!
Kuna lennuk väljus alles 21:10 siis oli hommikul kena tööpäev. St äratus kell 7:20 ja esimene patsient kell 8:30
Hiljem tõsine uinak, viimase minuti frenzy ja kell 17:30 start Tallinna suunas. Korraliku ajavaruga seega.
Kuna ma eelmisel ööl nii ebaõiglaselt vähe magada olin saanud, siis kulus suurem osa ajast tukkumisele ja reisipalavik ei saanud õiget võimalustki.
Kell 19:00 olime lennujaamas ja see jättis meile kena 2-tunnise varu, et plaan üle käia, väheke pakkida, vedelikud üle vaadata ja turvakontrollis vahele jääda. No jaaahh, me ei saa ju ilma silma paistmata :)
Ühesõnaga: minu kott võeti vahele ja otsiti suhteliselt pealiskaudselt läbi. Et oleks nagu vedelikke peidus seal. Nüüd oskan ma küll juba kahtlustada, et põhjus oli selles hiiglaslikus beebisalvrättide pakis, aga käigupealt õige plõks mu šokeeritud ajus ära ei käinud ja ma eitasin üldse igasugust kokkupuudet mingisugustegi vedelike ja oma seljakoti vahel alates aegade algusest :D
Ja noh, Leeni kobati profülaktika mõttes läbi vist. Turvavärav ei näidanud küll ohtu aga kammoon, tal on näkku kirjutatud ju, et ta on terrorist :D
Enivei. Mina varustasin end väikese koolaga, mis kolme minuti pärast otsas oli ja Leeni ostis Jägermeistri ja vee. See vesi, muide, päästis mind tõsisest vedelikukaotusest :)
Saime oodata ka, lend jäi vist lõpuks mingi 10 minutit hiljaks veel. Ja no ikka toredalt lapsi oli seal. Kahetsesin kohe rohkem kui neljal korral, et ma oma kõrvatropid nii kindlalt seljakotti olin pakkinud.
Lõpuks sain siis oma ID-kaardi kah proovile panna ja täitsa ilusti lasti üle piiri. No mõne hetke võttis ehk rohkem aega kui passiga.
Esimene suund saabudes - WC, teine - Burger King. Ma olin ikka hullult näljane! Ja noh, muidugi ei saanud ma absoluutselt mööda lasta võimalust endale taas tähelepanu tõmmata ja kallutasin oma suure koola kandikult otse põrandale, kus see igasse ilmakaarde laiali plahvatas. Mhmhhh, I did it.
Millegipärast andsid nad mulle maja kulul uue joogi ka veel, kuigi tegu oli mu oma süldisõrmedega, mis selle väikese etenduse korraldasid :D Inglased on ikka kummalised, aga nunnud :)
Peale minu tähetundi läheneski meile üks noormees neljasest grupist ja uuris (usutavalt tuginedes Leeni särgile ja meie ühtekatele Hard Rock Pub pusadele, et meil on nendega sama suund) kas me liigume Sonisphere'ile. Kinnitasime tema arvamust. Nemad, muide, ei teadvat siiani, kuidas sinna saada. MEHED! Ja nad olid sloveenlased ka, mis sa ikka tahad saada... Jagasime oma plaane ja ta jättis meid rahus burkse järama.
Meil õnnestus isegi leida üks vaba pink, kus küll absoluutselt kõik istmed on käetugedega eraldatud. Jeahh. Leeni sliipas põrandal, mina sain pingiga kah kuidagi hakkama. Ei tahaks ju Valtsi magamiskotti kohe esimesel ööl lennujaama põrandal ära retsida.
Kell on 05:05, on 30. juuli hommik. Iga hetk nüüd pakin ma oma magamiskoti kokku ja vean Leeni vee/kohvi/koola jahile. Selline janu!
Hoidke meile pöialt! Paari tunni pärast liigume Londonisse ja sealt...
Parem oleks, kui kõik sujuvalt läheks!
