kell 11:52
Riia lennujaam
Siiani on kõik läinud üllatavalt sujuvalt. Kas tõesti hakkame reisiproffideks muutuma? :D Jälle uus vägev seiklus ees, lausa rõõm on sellest kirjutada.
Ärkamine oli muidugi valulik, millegipärast kujutasin ma eile öösel pitsast pohmase peaga ette, et äratus kell kuus hommikul on täiesti adekvaatne, kui buss väljub kell pool seitse. No igatahes me jõudsime. Kõigest haledad viis tundi sõitu ja väga-väga kange sabakont... Aga nüüd oleme siin. Riia lennujaam. Õnneks kena ja pisike, kuigi ühe miinusega: Lätis ei kehti nimelt siiani euro. Pole enam harjunudki sellega, et peaks valuutat vahetama või selliste detailide pärast muretsema. Lõpuks sain siiski müügiputka müüjannaga jutule ning omandasin vedelike jaoks plastkoti ühe euro eest. Terve euro! See reisimine ei ole ikka õige asi..
Ja siis oli muidugi pagasi mõõtmete probleem. See, et koti sügavus peaks olema 20cm saab küll pähe tulla ainult kõige haigemal mõistusel. Aga ära tegime! Mitte, et me veel lennule oleksime saanud, aga pärast korralikku maadlusmatši oma pagasiga mahutasime me oma kotid etteantud raamidesse. See võis päris naljakas kõrvalt vaadata olla muidugi... Mike Tyson ilmselt klobib oma vastaseid vähem, kui meie oma seljakotte. Ma loodan, et Ryanairi töötajad suudavad meie pingutusi vääriliselt hinnata. Italy, here we come!
kell 18:00
Bergamo, Repepo's B&B
Armsad sõbrad! Kui te üldse kunagi Bergamos öömaja otsite, siis tulge siia. Ma poleks ka oma kõige ilusamates unistustes uskunud, et me saame 20 euro eest öö kohta enda valdusse terve hiiglasliku korteri: 3 tuba, kena vannituba, suured aknad, täielik privaatsus ja lihtsalt ülilahe iseolemine.
Leidmine oli küll ehk tiba keeruline, peamiselt selle pärast, et maja fassaad parajasti remondis on. Noh, võttis natuke otsustavust, et tellingute ja kattevõrkude tagant välisuks üles leida ja õige kellanupp välja valida. Okei, omanik ei räägi eriliselt hästi inglise keelt ka, aga on niisama sõbralik :D
Nüüd natukeseks linna, käime poeringil ja tähistame oma saabumist Itaaliasse fäänsi õhtusöögiga. Are we lucky or what? :)
kell 21:05
Meie viimane päev Londonis. See oli täitsa lõbus, aga las ma räägin korralikult:
Äratus kell 07:00. Ärkamine millalgi kaheksa ringis. Hommikusöök kell 08:15 ja siis veel mõni tund und, enne kui me keskpäeval linna liikusime. Jalad olid eilsest NIIIIII väsinud, et... Aga kuidagi suutsime me end lohistada läbi Piccadilly Circuse ja hiinalinna, mis pmst tähendas tervet posu erinevaid idamaiseid söögikohti. Sealt edasi Sohosse Oxford Streetile, mis oli tõeline kaubandusmeka. Me möllasime mööda poode terve igaviku vist.
Mina sain 2 raamatut: uue Dan Browni ja mingi Twilightist innustatud raamatu. Soodukaga muidugi. Ostes ühe sain teise ühe naelaga.
Ja Leeni leidis kleidi omale. Ja minu jalad surid umbes kaheksa korda selle retke jooksul. Ilm oli ka selline külm ja pidevalt sadas või ähvardas sadama hakata. Tõeline inglise suvi :) Buckinghami palee esine oli paksult rahvast täis ja ma sain oma kena rohelist vihmakeepi esitleda.
Kella nelja ajal saabusime tagasi, tegime pausi St. George'is, millest hakkab vaikselt juba meie kodubaar saama, jõime ühed Guinnessid ja unistasime sellest, et Eestis ka nii head õlut saaks. Oleksime sööma ka jäänud, aga süsteem oli kuidagi jube segane ja väss oli ka. Kooserdasime hotelli, Leeni tegi kiire uinaku ja kell 19:30 suundusime oma pidulikule viimsele õhtusöögile :D
St George oli rahvast täis ja me otsustasime põnevalt elada ning uusi paiku avastada. Meie uus ja põnev pubi kandis nime Marquis, mis oma tiitlile vastavalt säras ka kuninglike hindadega. Vähemalt meie õhukestele ja reisist väsinud rahakottidele tundusid need hinnad küll üsna rabavad. Aga teenindus oli jälle väga hea. Mina sain tohutu steigi, šokolaadikoogi ja joogid, Leeni leppis fish&chipsiga ning võttis magustoiduks rabarberi-õuna purukoogi. Arve kahele 48,40 naela. No vähemalt on viimane õhtu sobivalt tähistatud.
Homme peame kella 09:30-ks toa vabastama. Arvatavasti hulgume mööda Victoria Stationit ja liigume kella 12 paiku Stanstedi lennujaama. Ma olen ikka väga õnnelik oma Dan Browni üle, mis peab mulle nüüd tundideks ja tundideks meelelahutust pakkuma.
Äratus kell 07:00, hommikusöök kell 08:30. Vähemalt on neil siin buffee-hommikusöök: paari erinevat mahla, kohvi, helbeid, röstsaia ja puuviljasalatit. Pole paha.
Kella 11 paiku läksime linna. Jalutasime läbi mõned poed Victoria Stationis, ilatsesime kontrollimatult raamatupoes ja võtsime siis suuna kesklinna. Esiteks muidugi Hyde Park. Tegime peatuse ka lähedalasuvas Mäkis, et koolat luristada ja plaan paika panna. Kohe ümber nurga oli kino ka, kus me oma 13:40 algavaks Inceptioni seansiks natuke üle tunni varem kohal olime. Piletid ligi kümme naela, selle eest oli kogemust küll :D Mina jõudsin igatahes kõik kinokavad ja programmid kaks korda läbi lugeda, kella ühe ajal võtsime popcornid ja joogid. Tuli välja, et teenindaja oli ka Sonisphere'il käinud. Võrdlesime siis oma käepaelu :D Lahe kutt. Kahjuks ei pidanud ta eriti midagi Mötleyst ja vihjas, et Nikki hakkab vananema ja paksuks minema... Minu positiivne suhtumine temasse jahtus märgatavalt.
Enne filmi oli lausa 10 minutit reklaame. Just õige aeg, et oma tohutu popcornituutu üsna tühjaks süüa. Oleks ma teadnud, et neil asjad nii käivad, oleksin ma filmi jaoks eraldi snäkke varunud.
Peale kino jalutasime Notting Hilli suunas mingi hämara plaaniga teha seal... Midagi. Päris vägev oli avastada praktiliselt keset Londoni südant nii vaikne ja roheline linnaosa. Nagu eraldiseisev asula lausa. Saime mõned lahedad pildid, leidsime mõned lahedad poed... Ega meil ei olnudki mingit kindlat sihti või plaani, saime lihtsalt korraliku pika jalutuskäigu, praktiliselt ümber Hyde Parki.
Tahtsime veel St. George'is õhtust ka süüa, aga see oli nii rahvast täis, et me selle asemel poest lihtsalt paar karpi puuviljasalatit ostsime. Koos kolmetunnise CSI-maratoniga oli täitsa adekvaatne, isegi kui neelud tegelikult korraliku inglise steigi järgi käisid. Homme on meie reisi viimane täispikk päev.
kell 21:24
Niih. Here goes:
Äratus kell 07:00. Terve öö käis telklas rõve pidu. Thank God for iPods. Ja kohutavalt külm oli. Mis pole muidugi mitte kuidagi Valtsi magamiskoti süü, vaid meie enda oma. Kui ikka telgiust kinni ei tõmba, siis sooja ei saa. Loogiline. Igastahes. Äratus, hommikukohv, pakkimine, lebo.
Mingil hetkel natuke enne kaheksat langes meie telki sõna lausumata üks väga väsinud ja ilmselt ka väga purjus külaline, kes end kohe mugavalt sisse seadis ja magama jäi. Ei seganud teda meie pakkimine, jutt ega see, kui Leeni oma seljakoti tal pea alt ära tõmbas. Meist ta sinna magama jäigi. See lahendas meie telgimure. Ei mingit vaeva selle mahavõtmisega :)
Väike WC-tiir osutus seekord juba üsna rõlgeks kogemuseks. Ja siis alla bussi ootama. Kui ma ütlen alla, siis ma mõtlen korralikku paarikilomeetrist matka allamäge. Tegelikult väga-väga tore, et meid toodi otse festariala serva ja viidi samast ära ka. Minu uuringud netis nii mugavat korraldust ei paljastanudki.
Ootamine oli igav, aga viis peale kümmet istusime me bussis ja startisime Londoni suunas. Bussis, nagu tavaliselt, magada eriti ei saanud. Kell 12 olime Londonis, esimene suund oli Mäkile, kust lõpuks sai üle pika aja ka HEAD burksi, siis toidupood ja hotell.
Hotell nägi väljast vägagi PRO välja. Millegipärast tahtsid nad 20 naela tagatisraha, sest ma maksin kaardiga. Kummaline.
Tuba on... No spartalik oleks ehk natuke üle kiidetud. Kahene voodi mahub vaevalt sellesse "tuppa", mis Eestis oleks ausalt kortermaja keldriboks. Aknast avaneb hingemattev vaade mingile räpasele siseõuele, kus on kuhjas madratsid. Ilmselt rendivad nad ka selle hunniku mõnele õnnelikule välja. We've hit the jackpot here.
Kaks nalja ka: "Kus on telekapult?" ja "Kus on täispikkuses peegel?" Haahaaa. Kui me siit kirpude ja jalaseeneta pääseme, on hästi saadud.
Kõige toredam oli muidugi see, kui me olime end juba sisse seadnud, mina olin dushi allgi juba ära käinud ning üritasin end parajasti tollesse taskurätisuurusesse saunalinasse mähkida, kui toateenija uksele koputas. Tal oli nimelt meie saabudes toakoristamine pooleli jäänud. Ahah. No mis sest enam, meie asjad juba laiali, mina olen alasti ka... Tal oli raske uskuda, et me ta tipptasemel teenust ei soovi, aga nõustus lõpuks lahkuma.
Mõned tunnid veetsime oma uberikus, lapates korduvalt läbi kogu oma muljetavaldava viie-kanali-paketi oma puldita telekas, süües ja tukkudes. Kella poole kaheksa ajal lonkisime linna, piidlesime teeäärseid pubisid ja istusime pool tundi Buckinghami palee ees. Ühed tüdrukud palusid endist pilti teha ja üks egiptlasest onu üritas tutvust sobitada.
Tagasiteel istusime pubis ka. Kui ma ei eksi, oli selle nimi St. George's. Kaks Guinness Blacki ja tänavaäärsed istekohad. Üks ilus hetk mu päevas.
Nüüd tagasi hotellis, telekast tuleb mingi kahtlase väärtusega film Charlie Sheeni ja Clint Eastwoodiga, ja kuigi elu võiks kindlasti natuke parem olla, ei viitsi hetkel kurta ka. Homme kinno ja midagi... Hoian teid kursis!
kell 21:00
Tänane päev algas kell üheksa. Jah, teil on õigus, kui te arvate, et Leeni oli enne mind üleval. Oligi.
WC. Kuhu me jõudsime napilt ENNE puhastust. Jei for us! Tundub, et eilne varane rõõmustamine rikkus selle õnneliku jada. Enivei. No shower for us today. We are some dirty animals.
Kell 11:00 oli Bohemia telgis laval Rollins oma stand up comedy värgiga. Suht lahe oli, ma nagu ootasin vähem isegi. Väga motiveeriv ja goody-goody.
Siis lontsisime mööda oma väikest maailma hommikusöögiotsinguil. Lõpuks, kui kõik hinnad vastuvõetamatuteks osutusid ja burger option polnud, seadsime sammud siinsesse telk-supermarketisse, mis tegelikult oma nime ei vääri. Pmst on valikus küpsised, krõpsud, karastusjoogid ja kummikommid. Noh, kui sul muidugi korralikku priimust kaasas pole, sest sellistele ettevalmistunud indiviididele on neil valikus ka oa- ja pastakonservid. Jei!
Õnnekombel olid neil (küll hingehinnaga) letil papptaldrikud peotäie viinamarjadega. Pakk kummikomme juurde ja... Hommikusöök. Aga enne, kui me telgini jõudsime, tõmbas Leeni pilku siiski üks burksiputka ja ta võttis omale ühe pihvisaia ka. No, ma krabasin oma hommikusöögi juurde siis friikad. Mõnus vaikne eine telgis. Siis söögijärgne uinak.
Kell 15:00 Slayer. Jep, they were pretty good. Üks-kaks bändiliiget võiks isegi nunnukate kategooriasse liigitada, mis annab teadagi bändile palju juurde. Iidvanad tundusid nad eemalt ka.
Bring Me The Horizoni jätsime me vahele, mina krabasin omale ühe fish&chipsi kaasa ning telgilebo jätkus. Niih, kella poole viie ajal ajasime kargud uuesti alla ja läksime vaatama, mis teeb Alice In Chains. Päris lahedad olid, kuigi ma pean ütlema, et ainus lugu, mis mulle TÕSISELT neilt meeldib, on Slashiga kahasse tehtud Baby can't Drive, miski nende repertuaarist ei ületanud minu jaoks seda :)
Siis kell pool kuus The Cult. They were AMAZING! Mingid uue lemmiku moodi asjad vist. Terve bänd läheb nunnu-listi ja minu poolt maksimumpunktid.
Pendulum jäi kaugkuulamiseks. Paar tuttavat laulu kostus ka, nad on päris mõnusad telgis selili kaasatantsimiseks. Otsustasin, et kuigi nunnufaktorit ei oska ilmselgetel põhjustel hinnata, peaks omale paar lugu siiski tõmbama.
19:30 Iggy and the Stooges. Väga vana, naljakas, friiki ja kummaline, aga väga huvitav ja energiline ka. Lava oli pensionäre täis nagu mõne vanadekodu jõululavastuse aegu, aga Iggy on 90-aastase kohta siiski üsna arvestatavas vormis. Ja ma tean seda, sest ta oli laval suurema osa ajast täitsa särgitu.
Umbes veerand tundi enne Iggy show lõppu avastasin geniaalne mina, et mu rahakott on kas varastatud või telki ununenud. Traditsioon, noh :D Kuna hing mulle rahu ei andnud, pidin ma Iron Maidenit kaugkuulama, et telgis tuhnides rahakoti olemasolu kinnitada. Jeah, see oli seal. Jeahh, ma olen PISSED, et ma Maideni maha magasin.
Aga eks ma kuulen neid siit ka, mis on väike lohutus. Ja muidugi saabus Leeni, kes ei suuda ju hetkegi minuta elada, mulle viis lugu hiljem telgi juurde järgi.
Meie reisi festivaliosa on seega ametlikult peaaegu lõppenud. Viimane öö telgis ja homme varane äratus, et kell 10:00 siit Londonisse startida. It has been a pleasure!
kell 21:35
Kirjutan seda telgis meie tillukese LED "laelambi" valgel. Seega üritan lühidalt.
Täna oli ajalooline, surematu, unustamatu, kustumatu jne jne jne päev. Aga alustagem algusest.
Kell üheksa sain luugi enamvähem lahti, Leeni, va hommikuinimene oli muidugi juba üleval. Väike tiir WC-sse, mis ÕNNEKS oli just-just puhastatud. Siiani pole me õnneks, ptui-ptui-ptui, ühessegi päris õudsesse kemmergusse sattunudki. Au ja kiitus siinsele korraldusmeeskonnale!
Peale seda väike hommikusöök telgis, kaks kohvi otse meie öömaja kõrval asuvast kohviputkast ja muidugi endale iseloomulikult ei saanud ma ilma rahaga laamendamata. St nad andsid mulle viis naela vähem raha tagasi ja muidugi märkasin ma seda umbes pool tundi hiljem, kui oli juba lootusetult hilja, et tagasi minna.
Leeni läks kohusetundlikult kuuekilomeetrisesse dushikabiini järjekorda, mille mina, va räpakott, missisin. Ta oli kadunud ümmarguselt poolteist tundi. Sel ajal jõudsin mina oma Lohetätoveeringuga tüdruku praktiliselt läbi lugeda, enamuse oma toiduvarust ära süüa ja tutvuda kolme nunnu inglise kutiga, kes tahtsid meie telki uurida. Mul on kahtlane tunne, et onud Green Tent Company putkast reklaamivad meie telgiga oma kaupa :D
Ma vist jätsin natuke kohtlase mulje, sest sellest va inglise aktsendist on raske aru saada, kui kiiresti räägitakse.
Hiljem käisid ühed kutid veel, kellel sama eesmärk oli. Siis olime juba natuke paremini valmistunud :)
Kella kahe ajal oli mul raamat läbi ja me olime valmis liikuma. Õlled. Fear Factory. Katatonia. Papa Roach. WC. Apocalyptica. Good Charlotte. Lõuna. Skunk Anansie kaugelt eemalt. Leenile uus õlu. Leeni ajas kolmveerand õlut murule. Vennastumine tüübiga, kes tahtis, et ma rohkem naerataksin ja tegi Leenile märkuse purjusolemise kohta. Temalt tuli ka ettepanek suuseksiks. Refusal. Placebo. MÖTLEY CRÜE!!! Girls, girls, girls! Selleks ajaks tahtis mu selg murduda ja jalad ulusid meeleheitest - aga oli veel jäänud Rammstein. Esimesed kolm laulu 3 km kaugusel lavast. Siis ma evakueerusin ja kolisin telki. Kulmud olid kummalisel kombel juba sellelt kauguselt veidi söestunud ja nägu kuumas. Sakslastel on suurepärane pürotehnika.
Leeni saabus viis laulu hiljem ja nüüd istume me ülirahulolevatena telgis, arutame päevasündmusi ja kuulame Rammsteini ülejäänud setti. Ich will!!
See on olnud ülimalt ideaalne päev :)