10.07.2011
00:31
Verona rongijaamas.
Kell on 19:38, istume Verona rongijaama 4. platvormil ja passime. Väsimus on, palav on, aga ülilahe on ka. Päev on siiani käinud nii:
Ärkamine kell 9:00, Leenil varem. Pessu, viimased asjad kotti, hommikusöök veidi kiirendatud tempos, sest meie hostidele pidid kella kümneks uued külalised tulema. Lahkusime oma armsast B&B-st kell 09:55 ja uusi külalisi ei näinudki.
Käisime rongijaamast läbi, et viimaseid detaile täpsustada. Siis otsisime üles ühe avaliku purskkaevu/veevõtukoha, kus pudelid uue veega täita ja istusime veidi päikese käes, veidi varjus, veidi rongijaamas... Kell 13:09 startisime Brescia suunas, sealt istusime ümber kella 14:29-sele rongile Veronasse, mis saabus siia kell 15:11.
Brescia jaamas kohtusime kahe inglannaga, kes, nagu meiegi, rändasid mööda Itaaliat vabal graafikul ja kindlustundeta. Nemad tulid Como järve äärest ning sõitsid Bresciast Veronasse meiega samas rongis. Saime neile rongis Leeni jubetarka ja kasulikku Lonely Planeti guide booki laenata. Ma ei tea, ma võin ju seljakottida mööda võõrast maad, aga ilma juhatava kirjanduseta - vot see on tase! :D Igatahes jõudsime Veronasse ilma vahejuhtumisteta.
Jala paar kilomeetrit laupäikeses - mis see siis ära ei ole, eks! Sõime kerge lõuna Mäkis ja võtsime seejäärel sihtmärgiks Verona vanalinna. Muidugi Capuletti maja ja rõdu, millelt Julia Romeo järgi õhkas. Julia kuju, millel rahvas on aegade jooksul parema rinna nii läikima hõõrunud, et sellelt võiks oma peegelpilti imetleda. Vaene tüdruk: tal oli elus ainult üks suur armastus, aga temast tehakse kuju, mille tisse näperdab pool maailma turistidest... Vähemalt oli ta neliteist täis vist juba...
Üritasime toidupoodi ka leida, et Veneetsiasse väike vino kaasa osta, aga toidukad on Itaalias illegaalsed ilmselt. Et inimesed rohkem restodes käiksid, ma kujutan ette. Tagasi rongijaama, et kell 22:18 Veneetsiasse edasi põrutada. Ja siin me nüüd siis oleme. Väsinud, peavarjutud ja vinotud...
Aga lõbus on ka: veidi aega tagasi käis meie juurest läbi üks ülisõbralik perroonikoristaja, kes võis muidugi ülisõbralik olla sellepärast, et ma parajasti oma rahapakki üle lugesin. Ta küsis meilt neljas eri keeles, kas me seda keelt räägime ja lehvitas Leenile lakkamatult. Nüüd arutame, kas ta läks kutsuma oma gängsteritest sõpru, kes tulevad meie vestlema, hiiglaslikesse lillebukettidesse peidetud hiiglaslikud kuulipildujad...
You just gotta love Italy.
Or Italy will kill you and make your dead body disappear for disrespect...
Kell on 19:38, istume Verona rongijaama 4. platvormil ja passime. Väsimus on, palav on, aga ülilahe on ka. Päev on siiani käinud nii:
Ärkamine kell 9:00, Leenil varem. Pessu, viimased asjad kotti, hommikusöök veidi kiirendatud tempos, sest meie hostidele pidid kella kümneks uued külalised tulema. Lahkusime oma armsast B&B-st kell 09:55 ja uusi külalisi ei näinudki.
Käisime rongijaamast läbi, et viimaseid detaile täpsustada. Siis otsisime üles ühe avaliku purskkaevu/veevõtukoha, kus pudelid uue veega täita ja istusime veidi päikese käes, veidi varjus, veidi rongijaamas... Kell 13:09 startisime Brescia suunas, sealt istusime ümber kella 14:29-sele rongile Veronasse, mis saabus siia kell 15:11.
Brescia jaamas kohtusime kahe inglannaga, kes, nagu meiegi, rändasid mööda Itaaliat vabal graafikul ja kindlustundeta. Nemad tulid Como järve äärest ning sõitsid Bresciast Veronasse meiega samas rongis. Saime neile rongis Leeni jubetarka ja kasulikku Lonely Planeti guide booki laenata. Ma ei tea, ma võin ju seljakottida mööda võõrast maad, aga ilma juhatava kirjanduseta - vot see on tase! :D Igatahes jõudsime Veronasse ilma vahejuhtumisteta.
Jala paar kilomeetrit laupäikeses - mis see siis ära ei ole, eks! Sõime kerge lõuna Mäkis ja võtsime seejäärel sihtmärgiks Verona vanalinna. Muidugi Capuletti maja ja rõdu, millelt Julia Romeo järgi õhkas. Julia kuju, millel rahvas on aegade jooksul parema rinna nii läikima hõõrunud, et sellelt võiks oma peegelpilti imetleda. Vaene tüdruk: tal oli elus ainult üks suur armastus, aga temast tehakse kuju, mille tisse näperdab pool maailma turistidest... Vähemalt oli ta neliteist täis vist juba...
Üritasime toidupoodi ka leida, et Veneetsiasse väike vino kaasa osta, aga toidukad on Itaalias illegaalsed ilmselt. Et inimesed rohkem restodes käiksid, ma kujutan ette. Tagasi rongijaama, et kell 22:18 Veneetsiasse edasi põrutada. Ja siin me nüüd siis oleme. Väsinud, peavarjutud ja vinotud...
Aga lõbus on ka: veidi aega tagasi käis meie juurest läbi üks ülisõbralik perroonikoristaja, kes võis muidugi ülisõbralik olla sellepärast, et ma parajasti oma rahapakki üle lugesin. Ta küsis meilt neljas eri keeles, kas me seda keelt räägime ja lehvitas Leenile lakkamatult. Nüüd arutame, kas ta läks kutsuma oma gängsteritest sõpru, kes tulevad meie vestlema, hiiglaslikesse lillebukettidesse peidetud hiiglaslikud kuulipildujad...
You just gotta love Italy.
Or Italy will kill you and make your dead body disappear for disrespect...
