2. august 2010
04:34
kell 21:24
Niih. Here goes:
Äratus kell 07:00. Terve öö käis telklas rõve pidu. Thank God for iPods. Ja kohutavalt külm oli. Mis pole muidugi mitte kuidagi Valtsi magamiskoti süü, vaid meie enda oma. Kui ikka telgiust kinni ei tõmba, siis sooja ei saa. Loogiline. Igastahes. Äratus, hommikukohv, pakkimine, lebo.
Mingil hetkel natuke enne kaheksat langes meie telki sõna lausumata üks väga väsinud ja ilmselt ka väga purjus külaline, kes end kohe mugavalt sisse seadis ja magama jäi. Ei seganud teda meie pakkimine, jutt ega see, kui Leeni oma seljakoti tal pea alt ära tõmbas. Meist ta sinna magama jäigi. See lahendas meie telgimure. Ei mingit vaeva selle mahavõtmisega :)
Väike WC-tiir osutus seekord juba üsna rõlgeks kogemuseks. Ja siis alla bussi ootama. Kui ma ütlen alla, siis ma mõtlen korralikku paarikilomeetrist matka allamäge. Tegelikult väga-väga tore, et meid toodi otse festariala serva ja viidi samast ära ka. Minu uuringud netis nii mugavat korraldust ei paljastanudki.
Ootamine oli igav, aga viis peale kümmet istusime me bussis ja startisime Londoni suunas. Bussis, nagu tavaliselt, magada eriti ei saanud. Kell 12 olime Londonis, esimene suund oli Mäkile, kust lõpuks sai üle pika aja ka HEAD burksi, siis toidupood ja hotell.
Hotell nägi väljast vägagi PRO välja. Millegipärast tahtsid nad 20 naela tagatisraha, sest ma maksin kaardiga. Kummaline.
Tuba on... No spartalik oleks ehk natuke üle kiidetud. Kahene voodi mahub vaevalt sellesse "tuppa", mis Eestis oleks ausalt kortermaja keldriboks. Aknast avaneb hingemattev vaade mingile räpasele siseõuele, kus on kuhjas madratsid. Ilmselt rendivad nad ka selle hunniku mõnele õnnelikule välja. We've hit the jackpot here.
Kaks nalja ka: "Kus on telekapult?" ja "Kus on täispikkuses peegel?" Haahaaa. Kui me siit kirpude ja jalaseeneta pääseme, on hästi saadud.
Kõige toredam oli muidugi see, kui me olime end juba sisse seadnud, mina olin dushi allgi juba ära käinud ning üritasin end parajasti tollesse taskurätisuurusesse saunalinasse mähkida, kui toateenija uksele koputas. Tal oli nimelt meie saabudes toakoristamine pooleli jäänud. Ahah. No mis sest enam, meie asjad juba laiali, mina olen alasti ka... Tal oli raske uskuda, et me ta tipptasemel teenust ei soovi, aga nõustus lõpuks lahkuma.
Mõned tunnid veetsime oma uberikus, lapates korduvalt läbi kogu oma muljetavaldava viie-kanali-paketi oma puldita telekas, süües ja tukkudes. Kella poole kaheksa ajal lonkisime linna, piidlesime teeäärseid pubisid ja istusime pool tundi Buckinghami palee ees. Ühed tüdrukud palusid endist pilti teha ja üks egiptlasest onu üritas tutvust sobitada.
Tagasiteel istusime pubis ka. Kui ma ei eksi, oli selle nimi St. George's. Kaks Guinness Blacki ja tänavaäärsed istekohad. Üks ilus hetk mu päevas.
Nüüd tagasi hotellis, telekast tuleb mingi kahtlase väärtusega film Charlie Sheeni ja Clint Eastwoodiga, ja kuigi elu võiks kindlasti natuke parem olla, ei viitsi hetkel kurta ka. Homme kinno ja midagi... Hoian teid kursis!
Niih. Here goes:
Äratus kell 07:00. Terve öö käis telklas rõve pidu. Thank God for iPods. Ja kohutavalt külm oli. Mis pole muidugi mitte kuidagi Valtsi magamiskoti süü, vaid meie enda oma. Kui ikka telgiust kinni ei tõmba, siis sooja ei saa. Loogiline. Igastahes. Äratus, hommikukohv, pakkimine, lebo.
Mingil hetkel natuke enne kaheksat langes meie telki sõna lausumata üks väga väsinud ja ilmselt ka väga purjus külaline, kes end kohe mugavalt sisse seadis ja magama jäi. Ei seganud teda meie pakkimine, jutt ega see, kui Leeni oma seljakoti tal pea alt ära tõmbas. Meist ta sinna magama jäigi. See lahendas meie telgimure. Ei mingit vaeva selle mahavõtmisega :)
Väike WC-tiir osutus seekord juba üsna rõlgeks kogemuseks. Ja siis alla bussi ootama. Kui ma ütlen alla, siis ma mõtlen korralikku paarikilomeetrist matka allamäge. Tegelikult väga-väga tore, et meid toodi otse festariala serva ja viidi samast ära ka. Minu uuringud netis nii mugavat korraldust ei paljastanudki.
Ootamine oli igav, aga viis peale kümmet istusime me bussis ja startisime Londoni suunas. Bussis, nagu tavaliselt, magada eriti ei saanud. Kell 12 olime Londonis, esimene suund oli Mäkile, kust lõpuks sai üle pika aja ka HEAD burksi, siis toidupood ja hotell.
Hotell nägi väljast vägagi PRO välja. Millegipärast tahtsid nad 20 naela tagatisraha, sest ma maksin kaardiga. Kummaline.
Tuba on... No spartalik oleks ehk natuke üle kiidetud. Kahene voodi mahub vaevalt sellesse "tuppa", mis Eestis oleks ausalt kortermaja keldriboks. Aknast avaneb hingemattev vaade mingile räpasele siseõuele, kus on kuhjas madratsid. Ilmselt rendivad nad ka selle hunniku mõnele õnnelikule välja. We've hit the jackpot here.
Kaks nalja ka: "Kus on telekapult?" ja "Kus on täispikkuses peegel?" Haahaaa. Kui me siit kirpude ja jalaseeneta pääseme, on hästi saadud.
Kõige toredam oli muidugi see, kui me olime end juba sisse seadnud, mina olin dushi allgi juba ära käinud ning üritasin end parajasti tollesse taskurätisuurusesse saunalinasse mähkida, kui toateenija uksele koputas. Tal oli nimelt meie saabudes toakoristamine pooleli jäänud. Ahah. No mis sest enam, meie asjad juba laiali, mina olen alasti ka... Tal oli raske uskuda, et me ta tipptasemel teenust ei soovi, aga nõustus lõpuks lahkuma.
Mõned tunnid veetsime oma uberikus, lapates korduvalt läbi kogu oma muljetavaldava viie-kanali-paketi oma puldita telekas, süües ja tukkudes. Kella poole kaheksa ajal lonkisime linna, piidlesime teeäärseid pubisid ja istusime pool tundi Buckinghami palee ees. Ühed tüdrukud palusid endist pilti teha ja üks egiptlasest onu üritas tutvust sobitada.
Tagasiteel istusime pubis ka. Kui ma ei eksi, oli selle nimi St. George's. Kaks Guinness Blacki ja tänavaäärsed istekohad. Üks ilus hetk mu päevas.
Nüüd tagasi hotellis, telekast tuleb mingi kahtlase väärtusega film Charlie Sheeni ja Clint Eastwoodiga, ja kuigi elu võiks kindlasti natuke parem olla, ei viitsi hetkel kurta ka. Homme kinno ja midagi... Hoian teid kursis!
