11.07.2011
03:08
Veneetsia tänavakohvik
Kell 08:15
Kui te kunagi tahate kogeda tõelist ulmet, siis tulge ööseks Veneetsiasse. Ja mitte niisama, vaid jätke võtmata hotell ja looge plaan käigupealt.
That's how it could possibly go:
Sa saabud Veneetsiasse, ütleme, kell 23:50. Astud terminalist välja: poolkuu, tuledes majad, kanal otse terminali ees. Sa tunned end nii elus, nii õiges kohas, nii pagana hästi, et tahaks laulda. Mõned itaalia mehed su ümber juba laulavadki. Need, kes ei laula, vilistavad. See on imeilus.
Otsustad, et ainuõige viis selles linnas liikuda, on osta 12-tunnine pass vaporettole. Lähed peatusse, ostad automaadist passi. Võimatu tundub seda valideerida, sest see lihtsalt ei mahu valideerimisautomaadi avast sisse. Vaatad igaks juhuks üle absoluutselt kõik kastjad asjandused saja meetri raadiuses, ükski ei tundu su lipikut tahtvat. Oled mures. 16 eurot ja valideerida ei saagi. Aga Itaalias valideeritakse ju kõike. Alati. Lõpuks üks sõbralik turist näitab sulle: ei peagi kuhugi sisse toppima, lehvitad aparaadi ees hoopis. Passiga siis, mitte niisama. Ja muide, seda müstilist turisti kohtad sa sel ööl veel mitmeid kordi, jäta ta nägu meelde.
Astud esimesele vaporettole. Umbes viie minuti pärast on lõpp-peatus. Kuidagi kiirelt läks, aga okei. Otse peatuse kõrval on sild, kus inimesi karjakaupa aega veedab. Hea, et sa rongijaama juurest omale väikese 4-eurose veinipudeli kaasa ostsid, sest sa oled ametlikult Veneetsias ja on aeg ametlikult tähistada. Traageldad purupurjus inimeste vahelt läbi, leiad rahulikuma paiga, paned asjad üliräpasele tänavale, istud silla käsipuule (mis on tegelikult kivist) ja avad oma veini. Okei, sa oled kunagi paremat saanud. Ja 4 euro eest rohkem ka. Aga see on Veneetsia!! Elu ja armastuse terviseks! Silla alt solberdab läbi vaikiv gondeljeer. Ai, vita e bella!
Näed palju vägagi sassis sammuga inimesi. Mõtiskled, mida nad küll joovad, et nad nii pidused on. Hakkad kahtlustama, et oleksid pidanud oma neli eurtsi veini asemel hoopis tollesse müstilisse jooki investeerima.
Kusagilt ilmub välja lühikest kasvu italiaano ja palub suitsu laenuks. Annad. Ta teeb sinu higise ja pesemata välimuse aadressil kiitvaid kommentaare. Sa ei võta neid just kõige puhtama kullana, aga naeratad siiski. Ta kutsub sind enda juurde jooma ja pidutsema. Lubab hommikul linnatuuri teha ja puha. Sa keeldud (või siis, et ei keeldu, aga me soovitame tungivalt keelduda), ta kinnitab, et olete vaid sina ja tema ja teie vahel saab terve öö valitsema ainult siiras sõprus, ei midagi rohkemat. Samal ajal katsub ta äärmiselt veenval ja rahustaval moel su tagumikku. Keeldud uuesti. Aga ta elab ju siin samas! Ta viipab käega ähmaselt suunas, kuhu ta teel oli enne, kui suitsunälg ning sinu kiirgav/leemendav ilu ta rajalt kõrvale paiskasid. Keeldud taas (või siis ka mitte, aga me soovitame tungivalt keelduda). Ta suudleb sind hüvastijätuks mõlemale põsele, kuid ei lahku. Kiidab veelgi sinu lummavat ilu, uurib kes sa oled, kust sa tuled, mis on su nimi. Vastad, aga otsid salaja juba kanalist turvalisemat kohta, kuhu end sillalt heita. Veel paari keeldumise peale sätib ta lõpuks minekule. Sellesse suunda, kust ta alguses ilmus. Ja lehvitab vähemalt kuus korda mobiiltelefoniga enne, kui nurga taha kaob. Itaalia mehed...
Istud järgmisele vaporettole ja sõidad S. Marco väljakule. Appi, sellist asja pole ju reaalses maailmas olemas! Tähed säravad, suur väljak paneb sind tundma end imetillukesena, arhitektuur on imeilus..
Istud ühele tänavakohviku toolile, mis ööseks välja on jäetud. Vaatad taevast ja ümbrust ning tunned end ideaalselt universumiga kooskõlas. Kusagilt ilmub välja keskmist kasvu, aga kuidagi nooruke italiaano ja palub suitsu. Annad. Ta palub luba sinu juurde istuda. Kehitad õlgu, aga viisakus sunnib sind naeratama. Ta pursib kehva inglise keelt ning arendab kaugelt üle oma võimete käivat vestlust su kodumaast ja reisidest. Pakub end sulle Veneetsias öist ekskursiooni tegema. Naeratad ja keeldud. Ta küsib su nime ja vanust ning tegevusala. Kas sa õpid? Töötad? Tunnistad, et ei kumbagi. Lihtsalt elad. ta pakub, et jalutab su rongijaama. Ta teab otseteed. Ainult 25 minutit ja te oleksite kohal. Keeldud. Aga ta elab nagunii sealkandis. Keeldud taas ja kinnitad, et võtad parema meelega vaporetto. ta pakub end sind laevale saatma. Keeldud. Kusagilt ilmub välja tundmatu belglane ja palub suitsu. Hakkad aru saama, et Veneetsia neelab su suitsuvarusid loomakombel.
Jätad need mehed kus see ja teine ning marsid laevapeatuse poole. Italiaano karjub sulle veel järele, et sa lähed vales suunas. Pakub end sind õigele rajale juhatama. Keeldud, ja tatsad minema mööda teed, mida pidi sa tulid.
Vaporettol satud selle sama paganama italiaano kõrvale istuma. Sinu vastas istub müstiline turist, kes sulle õhtu alguses pileti valideerimist õpetas. Nüüd, tagantjärele, ei tule sulle meelde ühtki vaporetto peatust, kust see mees poleks koos sinuga laevale astunud. Sõidate täielikus vaikuses.
Turist väljub peatusejagu enne sind. Italiaano tabab oma hetke ja kõnetab sind. Kas sul mees on? Kui sa kiire taibuga oled, siis on igal juhul õige vastus: jahh, on küll. Kas su mees on Eestis? Jah. Aga miks sul Veneetsias meest pole? Või Itaalias? Veneetsias ei tohiks ikka üksi olla, siin peaks naisel ikka mees kõrval olema. Miks sa ei taha itaalia meest?
Õnneks tuleb sinu peatus. Hõikad üle õla: "Ciao!" ja marsid rongijaama esitrepile magama. Mis hotell, kui sul on siingi soe ja vaade otse kanalile? Rahvast on siin ka palju. Tirid seljakoti pea alla ja magad.
Kell 5 hommikul kolid terminalihoonesse. Külm ikkagi. Ja pink on sama kõva kui trepp. Uni on. Deem, tahaks pesta ja kohvi. Deem, Veneetsia imeb sinust ikka kõik mahlad välja. Kell 7 hommikul tirid koti selga ja asutad end uuele ringile.
Kell 08:15
Kui te kunagi tahate kogeda tõelist ulmet, siis tulge ööseks Veneetsiasse. Ja mitte niisama, vaid jätke võtmata hotell ja looge plaan käigupealt.
That's how it could possibly go:
Sa saabud Veneetsiasse, ütleme, kell 23:50. Astud terminalist välja: poolkuu, tuledes majad, kanal otse terminali ees. Sa tunned end nii elus, nii õiges kohas, nii pagana hästi, et tahaks laulda. Mõned itaalia mehed su ümber juba laulavadki. Need, kes ei laula, vilistavad. See on imeilus.
Otsustad, et ainuõige viis selles linnas liikuda, on osta 12-tunnine pass vaporettole. Lähed peatusse, ostad automaadist passi. Võimatu tundub seda valideerida, sest see lihtsalt ei mahu valideerimisautomaadi avast sisse. Vaatad igaks juhuks üle absoluutselt kõik kastjad asjandused saja meetri raadiuses, ükski ei tundu su lipikut tahtvat. Oled mures. 16 eurot ja valideerida ei saagi. Aga Itaalias valideeritakse ju kõike. Alati. Lõpuks üks sõbralik turist näitab sulle: ei peagi kuhugi sisse toppima, lehvitad aparaadi ees hoopis. Passiga siis, mitte niisama. Ja muide, seda müstilist turisti kohtad sa sel ööl veel mitmeid kordi, jäta ta nägu meelde.
Astud esimesele vaporettole. Umbes viie minuti pärast on lõpp-peatus. Kuidagi kiirelt läks, aga okei. Otse peatuse kõrval on sild, kus inimesi karjakaupa aega veedab. Hea, et sa rongijaama juurest omale väikese 4-eurose veinipudeli kaasa ostsid, sest sa oled ametlikult Veneetsias ja on aeg ametlikult tähistada. Traageldad purupurjus inimeste vahelt läbi, leiad rahulikuma paiga, paned asjad üliräpasele tänavale, istud silla käsipuule (mis on tegelikult kivist) ja avad oma veini. Okei, sa oled kunagi paremat saanud. Ja 4 euro eest rohkem ka. Aga see on Veneetsia!! Elu ja armastuse terviseks! Silla alt solberdab läbi vaikiv gondeljeer. Ai, vita e bella!
Näed palju vägagi sassis sammuga inimesi. Mõtiskled, mida nad küll joovad, et nad nii pidused on. Hakkad kahtlustama, et oleksid pidanud oma neli eurtsi veini asemel hoopis tollesse müstilisse jooki investeerima.
Kusagilt ilmub välja lühikest kasvu italiaano ja palub suitsu laenuks. Annad. Ta teeb sinu higise ja pesemata välimuse aadressil kiitvaid kommentaare. Sa ei võta neid just kõige puhtama kullana, aga naeratad siiski. Ta kutsub sind enda juurde jooma ja pidutsema. Lubab hommikul linnatuuri teha ja puha. Sa keeldud (või siis, et ei keeldu, aga me soovitame tungivalt keelduda), ta kinnitab, et olete vaid sina ja tema ja teie vahel saab terve öö valitsema ainult siiras sõprus, ei midagi rohkemat. Samal ajal katsub ta äärmiselt veenval ja rahustaval moel su tagumikku. Keeldud uuesti. Aga ta elab ju siin samas! Ta viipab käega ähmaselt suunas, kuhu ta teel oli enne, kui suitsunälg ning sinu kiirgav/leemendav ilu ta rajalt kõrvale paiskasid. Keeldud taas (või siis ka mitte, aga me soovitame tungivalt keelduda). Ta suudleb sind hüvastijätuks mõlemale põsele, kuid ei lahku. Kiidab veelgi sinu lummavat ilu, uurib kes sa oled, kust sa tuled, mis on su nimi. Vastad, aga otsid salaja juba kanalist turvalisemat kohta, kuhu end sillalt heita. Veel paari keeldumise peale sätib ta lõpuks minekule. Sellesse suunda, kust ta alguses ilmus. Ja lehvitab vähemalt kuus korda mobiiltelefoniga enne, kui nurga taha kaob. Itaalia mehed...
Istud järgmisele vaporettole ja sõidad S. Marco väljakule. Appi, sellist asja pole ju reaalses maailmas olemas! Tähed säravad, suur väljak paneb sind tundma end imetillukesena, arhitektuur on imeilus..
Istud ühele tänavakohviku toolile, mis ööseks välja on jäetud. Vaatad taevast ja ümbrust ning tunned end ideaalselt universumiga kooskõlas. Kusagilt ilmub välja keskmist kasvu, aga kuidagi nooruke italiaano ja palub suitsu. Annad. Ta palub luba sinu juurde istuda. Kehitad õlgu, aga viisakus sunnib sind naeratama. Ta pursib kehva inglise keelt ning arendab kaugelt üle oma võimete käivat vestlust su kodumaast ja reisidest. Pakub end sulle Veneetsias öist ekskursiooni tegema. Naeratad ja keeldud. Ta küsib su nime ja vanust ning tegevusala. Kas sa õpid? Töötad? Tunnistad, et ei kumbagi. Lihtsalt elad. ta pakub, et jalutab su rongijaama. Ta teab otseteed. Ainult 25 minutit ja te oleksite kohal. Keeldud. Aga ta elab nagunii sealkandis. Keeldud taas ja kinnitad, et võtad parema meelega vaporetto. ta pakub end sind laevale saatma. Keeldud. Kusagilt ilmub välja tundmatu belglane ja palub suitsu. Hakkad aru saama, et Veneetsia neelab su suitsuvarusid loomakombel.
Jätad need mehed kus see ja teine ning marsid laevapeatuse poole. Italiaano karjub sulle veel järele, et sa lähed vales suunas. Pakub end sind õigele rajale juhatama. Keeldud, ja tatsad minema mööda teed, mida pidi sa tulid.
Vaporettol satud selle sama paganama italiaano kõrvale istuma. Sinu vastas istub müstiline turist, kes sulle õhtu alguses pileti valideerimist õpetas. Nüüd, tagantjärele, ei tule sulle meelde ühtki vaporetto peatust, kust see mees poleks koos sinuga laevale astunud. Sõidate täielikus vaikuses.
Turist väljub peatusejagu enne sind. Italiaano tabab oma hetke ja kõnetab sind. Kas sul mees on? Kui sa kiire taibuga oled, siis on igal juhul õige vastus: jahh, on küll. Kas su mees on Eestis? Jah. Aga miks sul Veneetsias meest pole? Või Itaalias? Veneetsias ei tohiks ikka üksi olla, siin peaks naisel ikka mees kõrval olema. Miks sa ei taha itaalia meest?
Õnneks tuleb sinu peatus. Hõikad üle õla: "Ciao!" ja marsid rongijaama esitrepile magama. Mis hotell, kui sul on siingi soe ja vaade otse kanalile? Rahvast on siin ka palju. Tirid seljakoti pea alla ja magad.
Kell 5 hommikul kolid terminalihoonesse. Külm ikkagi. Ja pink on sama kõva kui trepp. Uni on. Deem, tahaks pesta ja kohvi. Deem, Veneetsia imeb sinust ikka kõik mahlad välja. Kell 7 hommikul tirid koti selga ja asutad end uuele ringile.
