Nüüd on siis nii.
Otsus on tehtud, piletid olemas, 27. augustil stardime Kreetale.
Hotell on bronnitud, minemas on 5 inimest.
Kuna Madeira oli meie esimese reisikogemusena
Täiesti suurepärane, siis see andis päris suure julgustuse uuesti minna.
Mõnes mõttes on õige, viimase hetke reisid
Oleksid odavamad, reisifirma kaudu minna oleks mugavam...
Aga tegelikult on pool lõbust juba see,
Kui saab ise klappida, uurida, vaadata mõelda...
Peaaegu nagu hasart juba, kui paned kokku kõige odavamat lennumarsruuti :D
***
Samas, praegu tekkis mõte, et uue aasta tähistamiseks planeerisime välismaale sõitu,
Noh, et kui eelmsiel aastal olime Riias, siis miks samm tagasi, ikka edasi, eks?
No et siis äkki võtaks mõne viimase hetke reisi...
Mitte kõige odavam, see on kindel, aga mugav oleks ju...?
No näeb :)
Viimane päev enne kodu.
Check-ini suutsime taas edukalt viimastena saabuda. Seisime oma kümne kotiga ja Quasimododeks maskeerununa saba ära. Turvakontrolli meid ei lastud, sest Foxil oli kaks käsipagasisuurust kotti.
Ta suutis meie tillukese abiga neist ühe koti teha. Me oleme Maagilised Pakkijad!! Turvakontrollis oli meil lõpmatult tore. Birgit ei võtnud oma vedelike kotti suurest kotist välja ja ta pagas otsiti käsitsi läbi. terve lennujaam nägi, milles ta öösiti magab. No ja tema päevitussprei võeti ära, sest see oli liiga suur.
Fox mängis turvakontrollionuga mängu "meibi". See käib nii. (Inglise keeles) "Kas teil on siin kotis sülearvuti?" "Meibi" "No ma tahaksin sel juhul teie meibi sülearvutit" "Kas ma peaksin oma koti kinni panema?" Sel hetkel sekkusin reeglite väliselt mina, kinnitades, et seal kotis pole ei reaalset ega meibi sülearvutit, mida Fox aktiivsete peanoogutustega kinnitas. Kingakontrollis avastasin, et need sokid, mis ma olin jalga pannud, sest neis polnud auke, osutusid siiski auklikeks. Mhmhh.
Väravas anti meile teada, et lennuk pole tehniliselt korras ja lend hilineb. Hilineski umbes neli tundi. Ja just siis kui meile oli kätte antud söögikupongid ja me kohvikus mahla ja võileiba nautisime, anti teada, et nüüd on kõik korras ja kiiremas korras tuleb lennukile joosta. Mõnitamine.
Oh, mis rõõm, kui meie taha istusid meie vanad õllesemud lennujaama pinkidelt. Keegi oli raudselt unustanud hambaid pesta. Mitte, et see kõigist aroomidest kõige vapustavam oleks olnud, ma lihtsalt arvan.
Delfiin oli nii aktiivses kasutuses, et ime, et talle mõni karvaude selga jäi.
Keset lendu saime teada, et lennuk on tehniliselt ikka päris... Korrast ära. No ja tuligi väike ekstreempeatus Berliinis. Suurepärane ju, kui nii võtta... "Maksa reisi eest läbi kahe riigi, viime su oma kulu ja kirjadega kolmandasse kaa!" Noh, tunnikese lisapiinlemist Berliini Schönefeldi lennuVÄLJAL (mitte segi ajada JAAMAGA) kompenseeris see, et saime teises lennukis uues kohad ja meie sõbrad ei saanud enam meie lähedusse istuda. Delfiinile anti lõpuks kätte tema tõsiselt ärateenitud puhkus.
Eestisse jõudsime nii suure hilinemisega, et sellest ei tahtnud mõeldagi. Birgit ja Fox kinnitasid, et nägid Tallinna lennujaamas kuldseks päevitunud Hannes Võrnot, aga kuna mina teda ei näinud, siis ei sa ma lubada, et see nende väsinud ajude hallukas polnud.
Meie autojuht oli meil juba vastas, saime oma reismuljetest pungil peakesed autoistmele toetada ja magada ja magada...
Meil oli maailma kõige parem reis üldse. Ja ma pole kunagi nii palju piinelnud. Aga kummalisel kombel... Aeg paneb kõik perspektiivi ja nüüd seda kokkuvõtet siit lugedes... Ma teeksin seda kõike sekundipealt uuesti. Igakell. Aga koju tahaks lõpuks ikkagi tagasi.
Selle päeva viimased minutid tiksuvad. Oleme jälle tagasi Stanstedis.
Päev algas äratusega kell 8:30, hommikusöök oli kena, saime jälle laua vaatega otse päikesetõusule. Kerge kurbusega vaatasime hotelli ette tänavale, kus inimesed jalutasid ja veits mõru tunne oli mõelda, et homme on siin kõik samamoodi, aga meie seda ei näe. Samas oli see mõnus surin... "Lähme koju, lähme koju, lähme koju..." Seega, ühtaegu mõnus ja kurb.
Kell 12:00 checkisime outi ja siis oli meil ees 3h hotelli fuajees campimist, enne kui oli mõtet bussi ronida ja kesklinna sõita, et sealt takso võtta ja lennujaama minna... Seega, kolm tundi mängisime fuajees kodutuid ja nautisime sealsete pehmete sohvade võlusid. Teised käisid poes ka, laotasime mõnuga oma toidud-joogid, raamatud ja pakid enda ümber ja lebotasime päris avalikult. Ainult kolm pensionäri näitas näpuga. Viisakas inimesed.
Kell kolm oma kuue kotiga bussi, ulakad pensiod mu taga rikkusid "sarvedega" mu kaunid bussipildid. Mida iganes ma neile teinud olin?? Onu mu selja taga kihistas rahulolevalt.
Kesklinnast võtsime kohe takso. Jah, vahel mul tulevad need imelikud mõtted, et võiks veel elada ja ei tahaks taksos surra, aga... Vattahelll, anna gaasi neil kitsastel mägiteedel, võtame elult viimast, sest 110 km/h on ainult lastele ja nõrkadele, onu taksojuht, jeeeeehhheee!!! (Y)
Madeira lennujaam oli igav ja me magasime maha check in'i järjekorra vormumise. Seisime oma kahekümneinimeselise saba ära, ise kottide all lookas nagu Quasimodod. Eriti Fox, sest tal oli kõige rohkem kotte, haahhhaaa!
Tobe check-ini töötaja küsis "Do I have any liquids" no daahh, et on, ega ma päris kuivalt ka ei reisi, VÄHEMALT huuleläige on igaühel kaasas ju. Kui ma jaa ütlesin, siis oli tal siuke "Ma sain kätte Osama bin Ladeni, jeeessss!!" nägu. No ma oleks oma puhtsüdamliku ülestunnistuse eest ehk pääsenud peegli kohale kükitamisest. No palun, ega jah, mis sel Quasimodol muud oma eluga teha on, kui lennukikempsus pommi meisterdada. Pärast seletusi ja lubadust, et kõik on mul plastikaatkotis, mis tegelt oli major vale, ma siiski pääsesin.
Lennureis vahejuhtumiteta. Noh, kui vahejuhtumiteks mitte-arvata üks haigestunud reisija ja pärast maandumist lennukisse jooksnud parameedikud; Foxi roheline nägu lennuki salongi kahvatute tulede valgel, kui lennuki maandumistelikut üles-alla liigutati; Birgiti lukustuvad kõrvad ja fakt, et mind kabistas tagumisel istmel istunud viieaastane.
Fox ja Birx armusid Stanstedi lennujaama passikontrollijasse. Foxil pidi vist päris kahju olema, et tema passi õigsust seekord kahtluse alla ei seatud. MInu passi kontrollis keegi, kes nimesildi järgi oli naine, hääle põhjal mees ja käekarvade pikkuse ja tumeduse vaatlused viisid nii mõnegi arvamusele, et passe kontrollis suurepäraselt treenitud ahvipärdik. Mine võta kinni.
Ja siin me nüüd siis oleme. Tagasi oma pesas. Või tegelikult mõni meeter oma originaalpesast eemal, sest nende sõbralike onude, kes meile õlut pakkusid,(oo, kas pole paremat ravimit enda võõrutamiseks Madeira soojas kliimas hotellirõdul veinijoomisest, kui Stanstedi lennujaama tagumikugangreenipinkidel võõraste aroomikate vanaonudega õlle kaanimine??) kehaaroomid ja sokiaroomid ja need aroomid, mille põhjustele ma isegi mõelda ei taha, tekitasid meil hallukaid, halvasid hingamisteed ja meil on kambapeale ainult üks delfiin, läbi mille hingata.
Igatahes, siin me oleme. Uskumatu, et kassa nr 157 taustavalgus ikka veel säriseb ja väreleb. Pole läbi põlenud selle aja jooksul, mis meid siin polnud.
Meie taga istub vahelduva eduga kutt, kes obviously ilma meieta elada ei saa. Kaks korda on ta oma kottidega ära läinud ja kaks korda tagasi tulnud. SEE on mees, kes geelige ei koonerda.