Ärkamine ebainimlikult vara. Kell 08:05 saabus buss. Giid vaatas väga etteheitvalt meie lahtisi jalanõusid ning soovitas Foxil bussiga kuru lõppu sõita ja seal oodata, kuni me kohale jõuame :D Fox keeldus ja giid andis alla. Sõitsime läbi maalilise Kreeta, tegime kuru algpunktis pilte ja... Vot see on see, kus sa alguses naudid jalutuskäiku ja soovid, et see kestaks igavesti, aga paarsada meetrit üle poole käidud, on jalad villis, õlad põlenaud ja sa mõtled, kes kurat see jobu oli, kes selle kuru nii pika tegi.
Väga higine, raske, kivine ja super väärt seda. Saime imeilusaid pilte. Ja donkey't näppida :D
Kriss ja Birx jutustasid oma kogemujstest veepargis nii: Kriss oli pidevalt ujumisriieteta, Birxi päntised olid pidevalt kräkis, suu oli kloorivett täis, palju päikest, pikk sõit.
Meie jõudsime igatahes enne koju kui nemad ja olime sunnitud omaenda rõdule sisse murdma ning ootama, sest kõik uksed ja aknad olid kindlalt suletud.
Käisin retseptsioonis maksmisest rääkimas. Tal on apparently "a problem" with credit cards. Tahtis poolt raha sulas. Lubasin uurida.
Käisime söömas. Mina võtsin väikesed kotletid appetizeriks ja pork chops a la creme. Leeni võttis teod ja mingi Kreeka stuffi, mille nime ma enam ei tea. Kriss võttis väikesed koogikesed ja spagetid mereandidega. Birx võttis sama pearoa, aga isutekitajaks juustusnitsli, millel on siin muidugi palju fancym nimi. Fox võttis väikesed koogikesed ja ahjus küpsetatud fetajuustu.
Arve tuli viie peale (kusjuures meile toodi lõpuks veel täiesti nende omal initsiatiivil mingid tequilashotid, küüslauguleivad ja suur arbuusi-viinamarjavaagen!) 84.5€
Ostsin omale uued päikeseprillid (CHANEL!!! Khm. IRW). Vanad surid kahetsusväärselt keset Imbrose mäekuru ja maetiu pidulike austusavalduste saatel lähimasse prügiurni.
Fox sai õele püksirihma. Leeni ostis emale plaadid Kreeka toiduretseptide ja muusikaga. Läksin retseptsiooni tagasi ja soovisin siiski kaardimakset. Ta toppis kaarti oma nelu korda oma aparaati, aga jäi kindlaks, et see ei tööta või kaart ei kehti. Mis iganes.
Pidin minema automaati ja võtma raha välja. 600€ Jess. Mis armsad protsendid. This place is a hell hole. Saaks koju juba.
Leidsin oma choco popside karbist dinosauruste jalkamängu CD!! Saime hotelli peremehelt bussiajad Heraklioni, aga kaardid rääkisid tõtt, sinna me täna ei jõudnudki. Kohe pärast grupikoosolekut tormasime reisibüroosse ja uurisime oma võimalusi. Palk oli üle tulnud. Birx ja Kriss lähevad homme veeparki, meie Imbrose mäekurusse (8km!!!) ja Frangokstello külla. Kolmap on Kriss ja Birx Heraklionis ja meie lõuna-Kreetat avastamas. Tuurid bookitud, avastasime mõnda poodi, peamiselt toidukat.
Tagasi kodus, lebomine, lugemine, lebomine, bassein, lebomine.
Käisime Leeniga tiini-taini avastusretkel, mis päädis minu poolt 25€ kulutusega suveniiridele. Sain oma klaaskuju!!
Kui tagasi jõudsime, algas sättimine õhtusöögiks. Valmistumine kaua ei võtnud, Kriss tankis veel enne minekut kopsaka singisaia. Või saiapätsi.
Tekitasime isu kaljudel ronides. Jäin seelikut pidi okaspõõsasse ja torkasin agaavilehe terava otsaga omale veeni augu. Veri nirises mööda faki-sõrme alla.
Pildid sai ilusad. Söögikoha valik tekistas raskusi. Lõpuks leidsime rahuldava paiga. Kohta rõduserva enam ei saanud.
Fox tellis grillitud juustu ja Kreeke salati. Leeni grillitud kaheksajala ja mereandide liua. Mina chipsid (friikartulite sarnane kraam) ja grillitud loomafilee. Birx küüslauguleivad (oih, neid tellis Fox kaa!) ja grillitud kanafilee. Kriss seened koorega ja šnitsli seentega. Palju seeni noh. Toit oli VÄGA delicious. Polnud vist kedagi, kes oleks soovinud, et ta eelnevalt singipätsi oleks tankinud.
No loomulikult viisid meie esimesed õhtusöögi-järgsed sammud meid toidupoodi. Väike vein ja thing.
Kriss ja Birx käisid pluuse šoppamas. Kas ma mainisin, et hommikul soppasid nad lõhnu? Ühesõnaga, et shopahoolikud anonymous.
Nüüd on rõdul väike veinijooming, aga homme tuleb vara ärgta. Ekskursioonid algavad siit 5 minza tee kaugusel ja ebainimlikult vara. Kui ma homme veel elus olen, kirjutan. Kui pole, siis pärandub päevikupidaja töö üle Birxile. Ja emale teatamine jääb kah talle. Tänan!
31. august (üks päev palgapäevani!!)
Täna mina ja Leeni hommikusöögile ei läinud. Mina tõin omale poest choco popse ja mugisin neid. Taas praadisime rannas. Ujusime Leeniga väikese maratoni, kõigist poidest ja lahes ankrus olevatest paatidest kaugemale, umbes poolteist kilomeetrit rannast. Tagasitulek oli raske, laine peksis suhu ja silma (palju soola, arvutage ise!), isegi kui vesi ise sind suht hästi pinnal hoidis.
Tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Poed on tühjavõitu ja vähese valikuga. Ühtki head suveniiri ei suutnud tuvastada.
Koritaja ilmus lõpuks tagasi tööle! Nagu ausalt, saime uued rätikud, rulli WC-paberit, uued kattelinad ja pestud põranda. Ahem... Mille mina oma kaubandusest ja tänavatolmust nõretavate jalgadega hoolimata Birxi niitsumisest kohe ära mustasin.
Lõuna tegemiseni täna ei jõudnudki. Kõik mugisid niisama midagi. Homseks peaks eilsetest spagettidest juba uute eluvormide universum saanud olema.
Homme on lootus Heraklioni sõita. Kaardid sellele plaanile edu ei ennustanud. Eks näe. Tahaks ikka mõne ekskursiooni ka saada ja midagi peale Agia Pelagia ka näha.
Meie igaõhtused Salsapeod rõdul paks naabruskonnas juba laialt teada olema. Paar ringi puusanõkse ja postitantsu ikka tuleb ära. Väga mõnus on oma päiksest kuumavat keha ööjaheduses tuulutada. Vot.
Birx ja Fox käisid õhtul muusikat jälitamas ja pidu otsimas. Neil oli kõige meeleolukam vahejuhtum ühe väikese koeraga ja kuigi nad peo välisukseni jõudsid, pidu nad siiski ei saanud. Tagasisaabunult avastasid nad end ukse tagant ja sisse ei saanud. Meie jääme oma versiooni juurde, et accidentally ei kuulnud midagi, Lööge või maha.
Tegime suure foto-shooti, kõik said modellindusest maitse suhu. Väga lõbus oli. Hullemaid modelle kui Kriss ja Fox annab otsida. Nemad küll järgmised supermodellid pole.
Ja veel. Birx hingesuguldus meie koristajaga, kellel on 17 ja 19 aastane tütar kodus Bulgaarias. Paari kuu pärast pidi ta siin töö lõpetama ja ka koju minema. Mõtleme järgmisest reisist Bulgaariasse. Või Viini, Või Transilvaaniasse. Või Ibizale. Või ükskõik kuhu mujale. Kaind of kokkulepe on, et enam ei tohiks meie puhkuse ajal nii palav olla. Kuidagi roidunud tunne tekib väga kiiresti. Mina tahan kunagi sügisest või varakevadist Viini näha, see on kindel. Aga eks näeb.
Siiani on läbisaamine OK, keegi pole surnud ega vigastatud. Kui üks klaas ja lamamistool välj arvata. Aga neist me ei räägi.
Lisamärkus:
Kogu see geto-kainda õhkkond siin ja latiinorütmid, mida aeg-ajalt kuulda saab, panevad täiega soovima mingit sarnast novelli kirjutada.
Võib-olla midagi seoses suurte tunnete, metsiku elujanu, meeleheite ja elu naljakate keerdkäikudega.
Võib-olla naisest ja mehest, kes on elanud koos kogu elu. Alguses sõprade ja naabritena, hiljem armastajate ja abikaasadena. Ja ehk oleks neil juba ka poeg. Ning ühel õhtul, ehk mõnel peol, avastab naine, kui kohutavalt tüdinud ta on. Kui väsinud ja tülgastatud sellest elust, mis keerleb vaid meeste ümber, kellest tema pere koosneb. Ta võtaks oma tuttava, ehk oleks see peoperemees, auto ja sõidaks hoolimata oma mehe palvetest ja hüüetest sealsamas minema. Lihtsalt niisama. ilma milletagi. Sest ta elu painab teda. Ja tema eluaegne sõber, naaber, armsam ja abikaasa jääb talle autotulede valgusvihus järele vaatama, kui ta kitsast tänavast välja tagurdab ja ümber nurga keerab.
Ehk sõidab ta terve öö, enne kui taipab, et pole paremat, kui jagada oma rutiini kellegagi, kes on alati su kõrval olnud ja kellegagi, kes sinna altiseks ka jääb. Ehk mõistab ta, et ükskõik kui väike või noor perekond, on see elus kõige tähtsam ja keerba auto ringi. Et sõita alatiseks koju.
Või saab ta lõpuks aru, et tema kui indiviid, tema kui isiksus, on oma elus esikohal ning hoolimata ühiskonna üldisest halvakspanust läheb ta kuhugi kaugele, kus ta rebib end lahti üldtuntud tabudest ja ahelatest, mille on meile ümber seadnud meie oma kivinenud arusaamad ning temast saab transseksuaalist prostituut...
Eeee, see tähendab, temast saab iseseisev inimene, kes on õnnelik, sest ta saab olla vaba ja teha endast ise see, kes ta on. Võib-olla.
30.08.08 (Rannapeo päev!!!)
Eile läks väheke joomaks. Laud oli lookas igasuguste mahlade, veinide, õlle ja ühe pudeli Ouzo all. Tahtsime joomismänge teha, aga see ei võtnud vedu. Tegime hoopis hullult musta huumorit ja räpaseid nalju.
Käisime rannas jalutamas. Hulgaliselt kohalikke kutte näitas huvi üles teretades ja musihääli tehes, lähenedes ja meid terroristideks pidades. Tuleb välja, me oleme kolmandat päeva siin ja nemad juba jälgivad meid ja teavad, et me kanname turbaneid :D
Avastasin oma pika valge seeliku võlud ja tantsisin mööda randa.
Magama saime kaugelt liiga hilja.
Tänane hommik tavalise malli järgi. hetkel oleme rõdulebo etapis.
Hiljem.
Kriss ja Birx said sonid ja ostsid õhtusöögiks spagette. Magasin. Väga higine oli. Käisime rannas. vahelduse mõttes päevitasime rannas hoopis teises kohas. Ostsin siin oma esimese jäätise. Väga šokolaadine. Ja kallis, in the matter of fact.
Öösel.
All käib mingi väikese "kiddy" sünna. Kogu küla paneb evidently tema olemasolu auks pidu. Ja meie oleme kogu selle püha sündmuse keskel. Kainda vastu tahtmist.
Käisime sellel suurel suvelõpu beach partyl. Või no okei. Saabusime romantilises ööpimeduses imevaiksesse ja romantilisse randa, kus oli (ega ma ometi juba maininud??!) jube vaikne ja romantiline. Ühesõnaga, need kolmesilmsed needsamused laid meid kuidagi üle ja pidasid pidu ilma meieta. Tegime selle asemel pilte ja solberdasime riietega vees.
No muidugi, me peame mainime, et kui kogu ülejäänud elanikkond siin linnas meid üle lasi, siis meie õnnistatud majaomanikus hoolitsevad selle eest, et me saaksime nautida selle titapeo igat aspekti. Alates Kosovot varjutavast õhupallide ja paugutite lõhkemisest lõpetades laste meloodiliste häälte kakofooniaga. Elaks nagu sõjatandril. Basseini muidugi peale seitset õhtul enam ei lubata, sest inimesed magavad. Jaaa-jahhh.
Lapsed on hakanud lammutama maja vundamente, kui häälte järgi otsustada. Kui armuline jumal tahab, näeme veel hommikut.
Sain mini-infarkti mingi eriti käreda pauguti lõhkemise pärast tänaval. Kohe pärast seda lõhkes aias õhupall. Ja veel neli paugutit. Lapsukesed naeravad ja plaksutavad. Oh, nende õnnistatud rõõmu. Tekib Afgani sõjareporteri tunne, peaks vist kuulivesti ja kiivri muretsema ja tänaval kohalikega intervjuusid tegema.
Kui armas on ikka omada palju lapsi ja suurt suguvõsa ja iga tibukese sünnipäeva sõjaga tähistada.
Aaaaa, ja koristajal on nädalavahetuseti vabad päevad. Peldikupaberi rulli üleandmise hetkel unustas ta sed ailmselt heauskselt mainida. Arvake, kui kaua kestab viiel peamiselt veinist ja värskest juurviljast toituval noorel naiul rull peldikupaberit??! 3 päeva pole õige vastuse lähedalgi.
Kavatseme nende kaebuste urni täita mitmete meeldivalt väljendatud ja kaunilt vormistatud soovitustega.
Näiteks peaks peldikupotist ära viima piisavalt suur toru, et sealt paber läbi läheks. Ebahügieeniline on seda prügikasti koguda. Eriti, kui tuba kasutab 5 inimest. Eriti, kui koristajal on vabad päevad. ERITI, kui sa pead hotelli, mitte koonduslaagrit.
Kui ma oleksin tahtnud närvikõdi, plahvatusi, karjeid, möirgeid, kriiksatusi, kolksatusi, kiledat naeru ja kehva lastemuusikat, oleksin ma kodus hüperaktiivsete laste sõjalaagri avanud. Aga tänan muidugi ürituse eest mu puhkusele vürtsi lisada =)
29. august (täpselt kuu minu sünnani!!!!)
Ärkamine samamoodi kui eile. Hommikusöök täpselt sama, mis eile. Käisime poes. Nagu eile. Läksime randa. Nagu... No, ühesõnaga, meil oli rahustav rutiin.
Rannas kraapisime vulkaaniliste kivide otsas turnides naha maha nii mõneltki valulikult kehaosalt.
Homme peaks rannas mingi suvelõpu pidu olema. Saab näha, kui lahe lääps toimub.
Täna peaks söögiks munapuder, kanakoivad, toorsalat ja moosisai olema.
Viskasin Krissile, Birxile ja Foxile basseini sukeldumismaski. Nagu väikesed kutsikad pladistasid seal ja püüdsid seda basseini põhjast kätte saada.
Vaieldakse, kes nõusid pesevad. Planeerime oma edasist puhkust ja unistame ajast, kui raha üle tuleb. Mitte, et meil seda praegu absoluutselt poleks.
Lebome rõdul jälle. Kriss leidis, et kui sa päevitunud pole, siis sulle ei sobi üldse miski. Piinlik moment seoses Leeni sinakasvalge jumega. Leeni lubas selili raudaiale hüpata.
Mulle helistas Hesburger. Mingi väike mix-up. Väga tore oli neist kuulda, isegi kui nad mind uskuda ei tahtnud, et ma helistanud polnud. Jah, sest Kreetalt ikka tahaks ju tööle esimesena helistada...
Koristaja noomitas meid valgele marmorpõrandale jäetud mustade jälgede pärast. Milline genius mastermind paneb hotelli koridori valgest marmorist põranda???
Ka lubasime alustada kaebuste nimekirja. Paljud kaebused puudutavad vähest peldikupaberit ja võimatut elu kohas, kus paberit ei või peldikupotti loopida.
Tundub, et Kreeta alla 7-aastase elanikkonna hulgas on uueks moeks oma tukk hobusesapp siduda. Aga mitte kukla poole rippuvasse, vaid näopoolel tilpnevasse. Homme püüan seda moodi ka täiskasvanute hulgas tutvustada.
Pesime oma rätikuid, mis hotell andis.Tuleb välja, et neid vahetatakse iga 3 päeva tagant. Aga kuna meie nendega korralikult rannas käime, siis nägid nad kohutavad välja. J ühe peal oli pärast pesu ka pruun täpp, näpuotsa suurune ja ümar. Aga meil on sellekohta juba hotellile selgitus olemas. Ühesõnaga, WC-paber oli otsas ja Birx meisterdas monsterit vannitoas. Ja kui pärast rätikuga kuivatama hakkas ja näpp korraks libises, oligi plekk järgi.
Taevas teist päeva täiesti pilvitu.
28. august
Kell 02:00 või midagi sellist.
Hotell on ikka väga spartalik. Ja väga kahtlases linnaosas. Konditsioneer maksab 10€ päev. Hetkel on lootus ilma selleta läbi ajada. Aga moment kui selline andis palju ainet selleteemalistele naljadele. Hea uudis on, et lamamistoolid on tasuta. Mööbli liigutamine vist ka. Homme saab teada.
Kristiina jutud Itaalias toimunud hotellivargustest, kus öösel magamise ajal pätid toa tühjaks tegid, panid avastama, et vastasmaja ON ainult viie meetri kaugusel, mis tekitas omakorda kujutluspilte halvale teele sattunud Spidermanist.
Me mässame oma nadi olukorra vastu mööbli liigutamise ja unistustega keldrikorruse toast. Püüame kujutleda, kui hull siin täie päikese ja kuumusega on. Seni pole õnnestunud.
Lohustus on see: kui meil homme tuju alla igasugust arvestust on ja me üksteist tappa tahame, siis on ilmselt liiga palav, et see tõeks saaks.
Unistame järgmisel sügisel Egiptusesse sõidust, kus oleks kõik tipp-lux, palju süüa ja tasuta joogid. Tahaks vett. Hullult kohe.
Ja me nägime taevas UFO-t. Me kahtlustame, et selle vaatamine on tasuline. Birgitile saatsid nad kaelavalud. Raudne topelttasu laks UFO-delt kingituste vastuvõtmise eest.
Külmkapis loksus tohutu kogus vett ja külmik tuli meil endil sisse ka lülitada. Ilmselt see maksab tunnikaupa.
Inimeste hulgas levib hirm kõhunakkusesse haigestumise ja "põhja" kaotuse ees. Kuna WC paberit on vähe ja seda potti loopida ei tohi (Do Not Throw Paper In Toilet! Mis te arvate?) siis on ainus võimalus end basseinis kergendada ja pesta. Meil on väike rõduke vaatega basseinile. Tuleb sealt pommi panna, poolel teel lihased lõdvaks lasta ja kui vett tabad, oled korraga puhas ka.
Arutame ostunimekirja. Te ei taha teada, mis siin Shamtust räägitakse. Ausalt. Ärge seda palun ostke, kui seda puhkusel olles ka dušhigeelina kasutada tuleb, sest kõik kehakarvad võivad kohevile minna...
Kriss ei taha hotelli kolme ruutmeetrises basseinis snorkeldada.
13:25
Äratushelinate ajad olenevalt inimeste egodest ja enese ülehindamisest kell 8:00 kuni 8:30 Ärkamine 2 minutit enne üheksat.
Hommikusöök oli tagsihoidlik, aga vähemalt oli. Siin on seda imehead saia, millel on kõva koorik, aga superpehme sisu, seda võiks lõputult süüa. Veel sai kohvi ja sidrunijooki, helbeid, piima, maasikamoosi...
Pärast sööki esimene poetrett. Saime päevituskreemi, alkot, toitu ja VETT. Meri vaevalt 100m hotelli välisuksest. Ja mitte mitte mingi tavaline meri, vaid Vahemeri.
Pärast poodi oli kohe ümberriietumine ja jooks randa. Vesi on imesinine, soe ja ülisoolane. Püsid pinnal ka liigutamta. tegime vees tähekesi ja kolmnurki, nagu sünkroonujujad.
Küpsesime mitte just puhtaimal rannaliival, ujusime türkiissinises vees, mina ostsin poest terve arbuusi, mida õhtul oma ilusal rõdul lõikuda ja süüa.
Koristaja saabus veidi ebasobival hetkel, kui ma olin dušhi all, seega alasti ja kahe panda jagu mustasilmne. Leeni aga lebos rõdul. Väga huvitav moment. Ausalt. Rätikud on siin napid, ma ütlen.
Nüüd elame rõdul, tuuleke puhub, temperatuur polegi nii hull ja me ei sure vajadusest konditsioneeri järele.
Kreeta on paradiis.
Välja arvatud osa, kus ma oma vasaku jala keskmise varba küüne tagurpidi keerasin ja nüüd valu pean taluma.
Siesta tunne on. Ja tänase selge pilguga on hotellgi tegelt täitsa arvestatav. Ausalt.
Õhtul kokkuvõtteks.
Söögiks riis köögiviljade ja seentega (Foxil, mul ja Leenil) või makaronid seenekastmega (Birxil ja Krissil). Magustoiduks arbuus, mida lusikaga künda. Lisaks sai võiga ja toorsalat. Köök äärmiselt antisanitaarne. Lusikad-kahvlid eelmiste kasutajate toidust rasvased, potid-pannid plekilised ja rokased, nõudelapp puudub, köögirätik ka. Nõudepesuvahend on jumala tuus kraam. Kulub ka lahinal.
Keegi ei suutnud vist lõunast uinakut vältida. Teised käisid ekskurseerimas kah, mina magasin.
Käisime öisel ujumisringil. Väga hädaohtlik. Palju kive. Natuke valulik. Inimesed vaatavad imelikult.
Rõdu, nagu arvata oligi, on meie tegevuse kese. Kes parajasti peldikus ei istu, istub rõdul. Täielik roppude naljade Meka.
Leeni pakkus välja idee magav Kriss puhkusepikkuse konditsioneerikasutuse vastu vahetada. Tekkis kergelt haiglaste sugemetega pornograafiline arutlus.
27. august 2008
Äratus kell 9.00 Ärkamine kell 9.30 sissemagamise tõttu. Pool kotti oli pakitud, pool tuli veel pakkida, kasukas oli alles seljas ja märg aluspesu, mille öösel kell kaks rõdule kuivama olin riputanud, veel märjem.
Birgit oli salaja kell kuus (või ükskõik millisel teisel salajasel kellaajal enne poolt kümmet) üles tõusnud ja hõivanud vannitoa.
Pakkisin viimased asjad, föönitasin oma alukaid, veetsin oma-aega vannitoas ja tarbisin rahustavaid tablette.
Kell 11:45 evakueerusime kodust, sest koer oli hüsteerikas. 12:05 saime Hessist kätte teiste tortillad ja minu juustuburgeri (pluss Raili poolt mulle kingiks tehtud tasuta väike koola!) ja 12:08 olime Foxi maja ees.
Leeni, vaene, oli juba bussiga Tallinna sõitnud ja jala lennujaama kõmpinud, enesetapja siuke. Kui meie ka lõpuks saabusime, otsisime ta üles, Fox vahetas raha, mina käisin WC-s. Püüdsin meeleheitlikult oma mobiili turvakontrolli jätta, aga nad ei tahtnud seda :(
Birx ja Kriss kadusid vahetult enne pardale minekut ära ja läksid šoppama. Pardale saime kenasti: väljalend viibis; 18 minutit plaanitust hiljem väljus lennuk lõpuks väravast ja 15:05 seisame lõpuks lennuraja alguses. Hea, et meil Berliinis 4 tunnine ajavaru on jäetud. Kõik saab korda.
Palju hiljem.
Istume Kreeta lennukil. Lennuk istub lennurajal. Lend hilineb üle poole tunni. Sama f***ing olukord, mis Tallinnas, ainult f***ing lennukipersonal ei räägi f***ing inglise keelt. Midagi ei saa aru. K***di kapten vuristab nagu pesumasina tsentrifuug.
Kõik on üle visanud. Vist liigume. Tänk GAAD. Lubavad vähemalt gaasi litsuda, saame alla 3 tunniga Kreetale. Tahaks hotelli juba.
Väikeseks vahekokkuvõtteks:
Berliini jõudsime probleemideta, lennujaam oli lihtne. Panime pakid maha, saatsime välja paar uurimisrühma, lebosime niisama...
Paar tundi enne väljalendu käisime söömas (mm, mis juustuburks!) ja blokeerisime turvakontrolli alla oma kodinate ja peata-kana-sündroomiga.
Mina, Leeni ja Fox vahetasime lennujaama kemmergus riideid, ikkagi Kreeta, niisiis napid riided selga :D Ja siis lükati lend pool tundi edasi. Ja see oli väga piin. Fox ja sistad avastasid lõhnapoe võlusid, mina leidsin raamatud ja mängukaru (hind tühised 20 euri). Leeni... Eee... Ma küsin hiljem üle, mida tema tegi ja avastas.
Kell 19:45 hakati lõpuks värava juurde kutsuma. Viis minutit enne pardale lubamist hakati sinna riidekappi, kuhu nad lennukitäie rahvast pooleks tunniks sisse ajasid, ka hapnikku laskma.
Nüüd siis lõpuks lendame. Minu ja Leeni kõrval resideerub see, keda ma alguses pidasin veits ebaatraktiivseks meheks, aga kes on hoopis väga ebaatraktiivne naine. Säh sulle kooki moosiga. Heh.
Millalgi keset ööd lennukis.
Keegi ei tea, mis kell on või palju veel jäänud on. Linnad on öösel lennukist vaadates nagu närvilõpmed. Kui fotokas tagasi ei peegeldaks, teeks pilti. Meie Leeniga magasime. Leeni ikka magab, Teised mängivad kaarte. Unistan Kreeta soojast ööst ja basseinist hotellis. Tahaks, et tuba oleks mugav ja et saaks juba oma voodikese, kuhu pugeda.
Tegelikult on supertore jälle liikvel olla. Kõik tuleb uuesti meelde. Lennureisi igavus, lennujaamade hektilisus, uue koha avastamisrõõm.
Tahaks ainult, et saaks ilusti probleemideta hotelli, et ei tekiks mingeid ettenägematuid probleeme ja... Noh, et vähemalt täna veel oleks kõik rahulik. Siis ma ei kurdaks isegi nõmeda lennujaamas ootamise ega sakslastest cabin crew üle.
Kriss võitis kaardimängu. Birksist üle vahekäigu istub täielik superkjuut hottie. Kui Kreetal selliseid mehi on, siis peaks rannapuhkusest unistus kujunema. Ja ta just vaatas mulle otsa!!!! Iiiiiihhhhh!!!!! Ma arvan, et lasin püksi...
Ma hakkan igal aastal kaks korda Kreetal käima, kui ma seal selliseid veel näen. TO DIE FOR.
Tundub, et Relika tellis minu uinaku ajal vee "with gas". Khm. Sai ka, kusagilt tagaruumist. Aga tundub maitsev. Ja stjuuard, kes selle tõis, oli vähemalt nunnu, niiet need gaasid ei saagi siis liiga ebameeldivad olla.