Kreeta, vol 5
01:27
31. august (üks päev palgapäevani!!)
Täna mina ja Leeni hommikusöögile ei läinud. Mina tõin omale poest choco popse ja mugisin neid. Taas praadisime rannas. Ujusime Leeniga väikese maratoni, kõigist poidest ja lahes ankrus olevatest paatidest kaugemale, umbes poolteist kilomeetrit rannast. Tagasitulek oli raske, laine peksis suhu ja silma (palju soola, arvutage ise!), isegi kui vesi ise sind suht hästi pinnal hoidis.
Tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Poed on tühjavõitu ja vähese valikuga. Ühtki head suveniiri ei suutnud tuvastada.
Koritaja ilmus lõpuks tagasi tööle! Nagu ausalt, saime uued rätikud, rulli WC-paberit, uued kattelinad ja pestud põranda. Ahem... Mille mina oma kaubandusest ja tänavatolmust nõretavate jalgadega hoolimata Birxi niitsumisest kohe ära mustasin.
Lõuna tegemiseni täna ei jõudnudki. Kõik mugisid niisama midagi. Homseks peaks eilsetest spagettidest juba uute eluvormide universum saanud olema.
Homme on lootus Heraklioni sõita. Kaardid sellele plaanile edu ei ennustanud. Eks näe. Tahaks ikka mõne ekskursiooni ka saada ja midagi peale Agia Pelagia ka näha.
Meie igaõhtused Salsapeod rõdul paks naabruskonnas juba laialt teada olema. Paar ringi puusanõkse ja postitantsu ikka tuleb ära. Väga mõnus on oma päiksest kuumavat keha ööjaheduses tuulutada. Vot.
Birx ja Fox käisid õhtul muusikat jälitamas ja pidu otsimas. Neil oli kõige meeleolukam vahejuhtum ühe väikese koeraga ja kuigi nad peo välisukseni jõudsid, pidu nad siiski ei saanud. Tagasisaabunult avastasid nad end ukse tagant ja sisse ei saanud. Meie jääme oma versiooni juurde, et accidentally ei kuulnud midagi, Lööge või maha.
Tegime suure foto-shooti, kõik said modellindusest maitse suhu. Väga lõbus oli. Hullemaid modelle kui Kriss ja Fox annab otsida. Nemad küll järgmised supermodellid pole.
Ja veel. Birx hingesuguldus meie koristajaga, kellel on 17 ja 19 aastane tütar kodus Bulgaarias. Paari kuu pärast pidi ta siin töö lõpetama ja ka koju minema. Mõtleme järgmisest reisist Bulgaariasse. Või Viini, Või Transilvaaniasse. Või Ibizale. Või ükskõik kuhu mujale. Kaind of kokkulepe on, et enam ei tohiks meie puhkuse ajal nii palav olla. Kuidagi roidunud tunne tekib väga kiiresti. Mina tahan kunagi sügisest või varakevadist Viini näha, see on kindel. Aga eks näeb.
Siiani on läbisaamine OK, keegi pole surnud ega vigastatud. Kui üks klaas ja lamamistool välj arvata. Aga neist me ei räägi.
Lisamärkus:
Kogu see geto-kainda õhkkond siin ja latiinorütmid, mida aeg-ajalt kuulda saab, panevad täiega soovima mingit sarnast novelli kirjutada.
Võib-olla midagi seoses suurte tunnete, metsiku elujanu, meeleheite ja elu naljakate keerdkäikudega.
Võib-olla naisest ja mehest, kes on elanud koos kogu elu. Alguses sõprade ja naabritena, hiljem armastajate ja abikaasadena. Ja ehk oleks neil juba ka poeg. Ning ühel õhtul, ehk mõnel peol, avastab naine, kui kohutavalt tüdinud ta on. Kui väsinud ja tülgastatud sellest elust, mis keerleb vaid meeste ümber, kellest tema pere koosneb. Ta võtaks oma tuttava, ehk oleks see peoperemees, auto ja sõidaks hoolimata oma mehe palvetest ja hüüetest sealsamas minema. Lihtsalt niisama. ilma milletagi. Sest ta elu painab teda. Ja tema eluaegne sõber, naaber, armsam ja abikaasa jääb talle autotulede valgusvihus järele vaatama, kui ta kitsast tänavast välja tagurdab ja ümber nurga keerab.
Ehk sõidab ta terve öö, enne kui taipab, et pole paremat, kui jagada oma rutiini kellegagi, kes on alati su kõrval olnud ja kellegagi, kes sinna altiseks ka jääb. Ehk mõistab ta, et ükskõik kui väike või noor perekond, on see elus kõige tähtsam ja keerba auto ringi. Et sõita alatiseks koju.
Või saab ta lõpuks aru, et tema kui indiviid, tema kui isiksus, on oma elus esikohal ning hoolimata ühiskonna üldisest halvakspanust läheb ta kuhugi kaugele, kus ta rebib end lahti üldtuntud tabudest ja ahelatest, mille on meile ümber seadnud meie oma kivinenud arusaamad ning temast saab transseksuaalist prostituut...
Eeee, see tähendab, temast saab iseseisev inimene, kes on õnnelik, sest ta saab olla vaba ja teha endast ise see, kes ta on. Võib-olla.
Täna mina ja Leeni hommikusöögile ei läinud. Mina tõin omale poest choco popse ja mugisin neid. Taas praadisime rannas. Ujusime Leeniga väikese maratoni, kõigist poidest ja lahes ankrus olevatest paatidest kaugemale, umbes poolteist kilomeetrit rannast. Tagasitulek oli raske, laine peksis suhu ja silma (palju soola, arvutage ise!), isegi kui vesi ise sind suht hästi pinnal hoidis.
Tutvusime kohaliku kaubandusvõrguga. Poed on tühjavõitu ja vähese valikuga. Ühtki head suveniiri ei suutnud tuvastada.
Koritaja ilmus lõpuks tagasi tööle! Nagu ausalt, saime uued rätikud, rulli WC-paberit, uued kattelinad ja pestud põranda. Ahem... Mille mina oma kaubandusest ja tänavatolmust nõretavate jalgadega hoolimata Birxi niitsumisest kohe ära mustasin.
Lõuna tegemiseni täna ei jõudnudki. Kõik mugisid niisama midagi. Homseks peaks eilsetest spagettidest juba uute eluvormide universum saanud olema.
Homme on lootus Heraklioni sõita. Kaardid sellele plaanile edu ei ennustanud. Eks näe. Tahaks ikka mõne ekskursiooni ka saada ja midagi peale Agia Pelagia ka näha.
Meie igaõhtused Salsapeod rõdul paks naabruskonnas juba laialt teada olema. Paar ringi puusanõkse ja postitantsu ikka tuleb ära. Väga mõnus on oma päiksest kuumavat keha ööjaheduses tuulutada. Vot.
Birx ja Fox käisid õhtul muusikat jälitamas ja pidu otsimas. Neil oli kõige meeleolukam vahejuhtum ühe väikese koeraga ja kuigi nad peo välisukseni jõudsid, pidu nad siiski ei saanud. Tagasisaabunult avastasid nad end ukse tagant ja sisse ei saanud. Meie jääme oma versiooni juurde, et accidentally ei kuulnud midagi, Lööge või maha.
Tegime suure foto-shooti, kõik said modellindusest maitse suhu. Väga lõbus oli. Hullemaid modelle kui Kriss ja Fox annab otsida. Nemad küll järgmised supermodellid pole.
Ja veel. Birx hingesuguldus meie koristajaga, kellel on 17 ja 19 aastane tütar kodus Bulgaarias. Paari kuu pärast pidi ta siin töö lõpetama ja ka koju minema. Mõtleme järgmisest reisist Bulgaariasse. Või Viini, Või Transilvaaniasse. Või Ibizale. Või ükskõik kuhu mujale. Kaind of kokkulepe on, et enam ei tohiks meie puhkuse ajal nii palav olla. Kuidagi roidunud tunne tekib väga kiiresti. Mina tahan kunagi sügisest või varakevadist Viini näha, see on kindel. Aga eks näeb.
Siiani on läbisaamine OK, keegi pole surnud ega vigastatud. Kui üks klaas ja lamamistool välj arvata. Aga neist me ei räägi.
Lisamärkus:
Kogu see geto-kainda õhkkond siin ja latiinorütmid, mida aeg-ajalt kuulda saab, panevad täiega soovima mingit sarnast novelli kirjutada.
Võib-olla midagi seoses suurte tunnete, metsiku elujanu, meeleheite ja elu naljakate keerdkäikudega.
Võib-olla naisest ja mehest, kes on elanud koos kogu elu. Alguses sõprade ja naabritena, hiljem armastajate ja abikaasadena. Ja ehk oleks neil juba ka poeg. Ning ühel õhtul, ehk mõnel peol, avastab naine, kui kohutavalt tüdinud ta on. Kui väsinud ja tülgastatud sellest elust, mis keerleb vaid meeste ümber, kellest tema pere koosneb. Ta võtaks oma tuttava, ehk oleks see peoperemees, auto ja sõidaks hoolimata oma mehe palvetest ja hüüetest sealsamas minema. Lihtsalt niisama. ilma milletagi. Sest ta elu painab teda. Ja tema eluaegne sõber, naaber, armsam ja abikaasa jääb talle autotulede valgusvihus järele vaatama, kui ta kitsast tänavast välja tagurdab ja ümber nurga keerab.
Ehk sõidab ta terve öö, enne kui taipab, et pole paremat, kui jagada oma rutiini kellegagi, kes on alati su kõrval olnud ja kellegagi, kes sinna altiseks ka jääb. Ehk mõistab ta, et ükskõik kui väike või noor perekond, on see elus kõige tähtsam ja keerba auto ringi. Et sõita alatiseks koju.
Või saab ta lõpuks aru, et tema kui indiviid, tema kui isiksus, on oma elus esikohal ning hoolimata ühiskonna üldisest halvakspanust läheb ta kuhugi kaugele, kus ta rebib end lahti üldtuntud tabudest ja ahelatest, mille on meile ümber seadnud meie oma kivinenud arusaamad ning temast saab transseksuaalist prostituut...
Eeee, see tähendab, temast saab iseseisev inimene, kes on õnnelik, sest ta saab olla vaba ja teha endast ise see, kes ta on. Võib-olla.
