Päike. Äratus kell 7.30
Kella üheksase tasuta bussiga läksime linna šhoppama.
Mina olin pikali kas kõhugripiga või on mulle suure hilinemisega pohmakas kohale jõudnud. Munapudru tegemine, vaatamine ja haistmine mitte ei äratanud mu maitsemeeli, vaid pani nad iseseisvuse ihaluses möllama. Maos on mingi tsentrifuugitsükkel. Tahaks oma voodisse ja kaks päeva magada. Pea valutab ka.
Aga linnas oli isegi tore. Nojah, ma vingun viimastel päevadel palju, aga... Mul on nii paha ka siis küik, mis pole korralikult, ajab mind tavalisest veel rohkem närvi. Ma ei tahagi tegelikult muud, kui et asjad oleksid korras ja kontrolli all. Ja mida väsinum ma olen ja mida kehvemini ma end tunnen, seda rohkem kontrolli all peab olema kõik muu. Just like that.
Fox sai teksatagi (kas am juba mainisin, et ta tuli eile jalutamast tagasi oma unistuste teksapaariga?) oma uute teksade juurde, karvase kapuutsiservaga pusa, poolpintsaku, käevõru oma õele ja komplekti aluspesu. Roosa pantriga. Küsige, ta näitab võibolla.
Birx sai pluusi, mis kuulutab, et ta on kaheksakümnendate beib.
Mina sain õlakoti, mis on lõpuks ometi nii suur, et enam suurem ei pea olema. Kuulutab, et olen Mary Poppins.
Taevas pole pilveribagi, nemad jälle grillivad. Mina vaatan jälle ameerika sarju. Ghost Whisperer on jumalast mu uus lemmik.
Teeme proovipakkimist. Vaesel Foxil on elu kõige raskem, sest pärast vastustustundetut asjade kokkukraapimist unustas ta, et reisibh käsipagasiga. Ja kaht paari saapaid on raske korraga jalga saada.
Kell kaheksa oli meie viimane pidulik õhtusöök saarel. Siis istusime väljas, ajasime juttu, tegime nalja. Eriti minu munaallergia pärast, mis mul viimastel päevadel lõplikult välja on kujunenud.
Ostsime poest lennujaama nosimist, uurisime bussiplaane ja tegime taksohinnaluuret. Päeval peaks lennujaama saama 25€ eest. Otsustasime selle võimaluse kasuks.
Hotellis algas pakkimine. Fox pakkis kaks tavalise käsipagasi mõõtu kotti. Birx pakkis kokku selle sama koti, millega ta tuli. Mina pakkisin riided ja raamatud, aga unustasin kingad ja Foxi seljakoti. Pakkisin nad sisse ja unustasin vedelikud. Pakkisin uuesti ja unustasin jälle kingad. Lõpuks oli mul kõik pakitud, aga kõige sisse ei kuulunud mu sokid, mille ma olin unustanud.
Ja kui ma olin nad ära pakkinud, avastasin ma, et mul pole enam ühtki paari, mida jalga panna. Ja hambahari vedeles ikka veel vannitoas. Hallitusjuustust me ei räägi.
Väga sobivalt on täna päikeseline päev, seega on mu ostuhullud poodlemises väikese pausi teinud ja grillivad end all basseini ääres.
Saak hommikusöögilt: 4 pakki võid ja pool saiakest. Mina käisin poes. Tagasiteel oli jube küll, kui seljakott keeldus kinni minemast, sest tema arvates olid kolm veinipudelit ja üx 1,5 liitrine Sprite liiast. Kõik kilises-kolises ja ma olin sunnitud iga nelja sammu tagant teesklema, et ma ei saa aru, miks mu kotilukk kinni ei lähe ja peatuse tegema ja seda natuke sikutama.
Ajasin pool tundi tänaval juttu ühe resto kelneriga, kes arvas, et ma olen Madeiral tööl (minu niiskusest puhvis juuste, higist leemendava näo ja raskete toidukottide järgi polnudki seda kõige võimatum arvata!)
Ja siin ma siis nüüd olen. Nahavähki saada ei taha, grillimine pole seega minu jaoks. Vaatan igasuguseid ameerika telesarju ja tunnen end imelikult. natuke kurvalt, natuke väsinult, natuke...
Natuke tahaks koju, tahaks oma kutsut ja tahaks oma voodit.
Aga smaas, tahaks, et see kõik siin, loodus, meri, päike, rahu... Kestaks igavesti.
Aaaa, ja by the way, ma olen RÄMEDALT ülesöönud. Valgehallitusjuust on superhea.
Hiljem.
Vaatad rõdul ookeanile. Taevas on korraga roosa ja helesinine, meri sulab sellesse nii, et piiri nagu polekski. Ja sa vaatad seda taevast ja tead, et see ei pruugi olla täpselt sama igal pool, aga sa jagad seda kõigest hoolimata njendega, kes on sinust hetkel tuhandete kilomeetrite kaugusel. Vahel on vaja distantsi, et teada, mis on tegelikult tore. Ja see siin ei ole kodu. Ilus, hingemattev, soe ja päikeseline, jah. Aga üle nädala... Ma eelistaksin eesti lörtsi, oma kapsaussikest ja musimumpskinit. Iga kell.
Veel Hiljem.
Ostuhullud šhoppasid paar tundi mööda poode sel ajal, kui mina hotellis emalikult sooja söögiga ootasin ja lauakest katsin.
Fox skooris teksad ja traksid. Tõid mulle ka kingi. Hullult nunnu klaasist kuubik, mille sees klaasimullidest delfiinid ja sõna Madeira.
Selle eest suht andestasin neile oma pool valatud pisarat, poolkülma õhtusöögi, non-stop suitsuhaisu ja -tossu. Suht.
Ja selajal, kui neid polnud, veetsin mina aega Oprah'ga ja tekitasin Ocean's 13 momendi väikeste heldimuspisaratega. Ppp-iiiiiiii-nnn-nnn-likkk-kkk.
Omavahel on nüüdseks ka suht otsustatud, et koos läheme oktoobris Ibizale. Kõik on elevil. Eriti mina, sest Fox lubas reisikorralduslikud probleemid enda kanda võtta. Ooohh, happy days. Saab näha.*
Otsustasime ka Birxile notsumütsi muretseda. Sest temast saab meie tujuhoidja igaveseks. Äkki ostame veel kõigile mütsid, kes teab, eh? **
Ja kas me enam kunagi saame inimestele siin korralikult silma vaadata??
Kõigepealt vihmutimoment eile, kui pool hotelli meid läbimärjana, tuikuvana ja veiniklaasidega oma tuppa taarumas nägi, aga täna marssis Fox hotelli peauksest vastu elule ja maailmale, pea püsti, selg sirge. Ja pühkis pool tundi oma valge seeliku sabasid oma näolt ära. Marilyn on reinkarneerunud, woohooo!!!
Veame kihla, et maja ees autos passinud taksojuht pidas end enam kui hästi makstuks? Õnneks ei reinkarneerunud koos Marilyniga ka Britney. Siis oleks vaene taksojuht vist ataki saanud ja naeratades umbes kolm aastat koomas veetnud. Säh teile õnnelikke köögivilju.
* - Ibiza, not happening. Kreeta, raudselt happening. Foxi reisikorraldus, not happening. Mina multifunktsionaalse reisikorraldusagendi ja ekskursioonijuhina happening all the way. Oktoober - so not happening. 27. august - 4. september totally happening. Ühesõnaga, lootused olid, aga nad kasvasid ja õitsesid ja tegid ruumi uutele lootustele.
** - Mütsiplaan kasvas ja isegi ei jõudnud õitseda, sest Birx lõikas oma kindla käega tema õrnad õiepungad otse varrelt, kaevas juure viljakast pinnasest ja põletas selle koos oma küpsistest aluspesuga. Julmur.
Täna on Madeira riiklik püha. Tasuta buss kesklinna ei sõida, kõik magavad kodus, ainult meie kellad kolisesid kell pool kaheksa.
Fox küüris juba väsimatu raevuga oma peakarvu, meie Birxiga šnoorasime kella kolmveerand kaheksani.
Pesime, meikisime, pakkisime kellasid. Ei, oota... Sorri, ma mõtlesin, pakkisime kotte ikka. Ja vedasime oma kotid alla hommikusöögile.
Minule saab au cappucino avastamise eest hotelli kohviautomaadist. Oi, kuidas nad kadestasid, kui ma seda orgasmilise näoga luristasin! Pugisime nii, nagu ainult meie suudame ja panime 2,5 pakki võid piistu (see pool pakki oli minu teene!!) ja läksime hotelli registratuuri luuret tegema. Natuke enne 9.10-t saabus meie ekskursioonibuss ja meie olime esimesed, kes omale koha said valida. No peale ühe paarikese, kes olid ühest teisest hotellist peale tulnud, aga nad olid nagunii nõmedad kohad võtnud.
Ekskursioon oli vaimustav! Vaated olid hingematvad, pilte saime ligi sada. Kõik olid arvamusel, et oma 33€ eest saime täiesti piisavalt.
Päeva algus oli tiba pilves, aga pärast läks veel hullemaks. Porto Moniz orgunnis meie kaunite vesiste kitsesilmade eest meile siiski safiirsinise ookeani ja palava päikese. Tõeline lõunamaa saar!
Säravamad hetked (ilma mingi minupoolse sildistuseta, järjekorras nii, nagu meelde tulid, tähtsuse üle otsustage teie!):
☼ Väikesed poisid, kes meid Camâra de Lobos'es lilledega vastu võtsid ja viis minutit hiljem nende eest raha pommisid. Õnnex Fox on looma- ja maailmakaitsja. Pluss, tal oli peent raha.
☼ Meie reisi- ja bussijuht, kes toksis Foxi seebikarbi põhja all mingit suvakat augukest ja lootis pilti teha.
☼ Maailma kõrguselt teine merekalju, millelt avanes hingemattev vaade. Fox ja Birx, kelle hinge mattis šhoppinguvajadus. Nemad, keda tuli kättpidi kaljuservale vaadet imetlema vedada. Ja siis uuesti, sest esimene reaktsioon oli: "Aaa, meri". Tulemus: käevõru, 2 paari kõrvarõngaid, karp tillikomme.
☼ Kahe ostuhullu muud seiklused, kui nad igas peatuspunktis nagu verekoerad, ninad pikal, müügipunktide poole suundusid. Veetsime suveniirilettide vahel looduslike vaatamisväärsustega võrdselt aega.
☼ Ilme Porto Moniz'i loodusmuuseumis töötava noormehe näol, kui me pooljoostes tema asutusse tormasime. Tema pettunud ja haavunud ilme, kui me, taibates oma tohutut eksimust, sealt sama kiirelt lahkusime. Polnud kaubanduskeskus nohh.
☼ Birgiti "Thank you, L O R D!" kui me lõpuks WC leidsime. See oleks ka kõige paadunuma uskliku kadedaks teinud.
☼ Paar tundi ekskursioonist "Lääne võlutud orud", mille me veetsime, mähituna piimasuppi. Nähtavus paar meetrit. Väga maagiline.
☼ Reisi viimaseid peatuspaiku, vaateplatvorm, kuhu tuli ronida paar kilomeetrit püstloodis üles. Käsipuudeta trepid, hõre õhk... Ostuhullud, kellele nende kulinad ja Poncha andsid piisavalt energiat juba alguses eest ära spurtida. Mina möödusin kahest prantsuse pensionärmemmest, kuid pidin veel enne lõppu ühele alla vanduma. Teist vahepeal jalaga allapoole tõugates ja rämedalt laiutades suutsin tema ees oma positsiooni hoida. Finižeerisin neljandana. Allatulek palju kergem. Käsipuude puudumine - probleem.
☼ Buss, mis iga kilomeetriga rohkem kriiksuma ja kolisema hakkas. Naftahais salongis. Nagu üheksakümnendate algus ja Ikarused.
☼ Poncha. Madeira kohalik jook. Rumm, sidrunimahl ja mesi. Kõige rohkem nagu vermut sidruniga. 25 promilli.
Nii et saime omaraha eest kõike. Tagasijõudes lebosime natuke, siis saatsin šhopinguhullud poodi. Väga sobivalt kaa veel. Kuyi nad tagasi jõudsid, olid mul juustusaiad juba valmis. Kohe tegin spagette mingi Uncle Bens'i oakastmega, salati ja lõpuks sooja Madeira meekooki (maitseb nagu mandlitega piparkook) jäätisega. Ohhh, tore on elada paradiisis!
P.S. Järgmisel päeval. Oi, kuidas keegi pingutas eile veiniga üle!Pärast kaht ja poolt pudelit veini jooksin ma koos Foxiga vihmutite all, šokeerisin kaht memme, kui läbimärjana ja mööda ilma pritsiva veiniklaasiga läbi fuajee sprintisin, tegin rõduserval Titanicut ja naersin natuke põhjuseta kümme minutit jutti.
Pohmakas puudub, aga piinlik on küll. Eriti sellepärast, et pool Porto Monizi inimestets nägi meie pildinäljas ostuhulle Portugali seadusi rikkumas (keelava sildi eiramine ja enesehõõrutamine vastu takistavaid köisi) ning üksteist päästerõngaga kägistamas.
4. veebruar
Kell kümme läbi midagi öösel.
Täna oli meie reisil ametlikult kõige seikluslikum päev! Aga enne eilsest õhtust.
Tegime oma esimese mõnnama reisi hotellist välja ja käisime kurvi taga. Jalutasime mööda tänavat hotellist eemale, sattusime getosse ja marssisime tagasi.
Esimene isetehtud toit siin. Seene-juustu omlett, toorsalat, vein ja magustoiduks rullbiskviit jäätisega nägid väga apetiitsed välja. Omlett maitses nagu k**a. Ilmselt seentest. Kõik jäid väga rahule. Kiitus kokale!
Täna oli nii:
Hommikul ei viitsinud keegi tõusta (midagi uut!). Aga tegime selle pingutuse ja mökkasime meigigi näkku enne oma grand entrance'i hommikusöögilauas. Varastasime 2 pakikest võid oma tillukese köögi tarbeks. Öeldes "me" ei mõtle ma tingimata iseennast.
Registratuurist uurisime saareavastamise võimalusi. Saime peotäie voldikuid. Panime ka need tuuri.
Valisime 33€ ekskursiooni (per lõust), mis viib meid homme st 5. veebruaril avastama saare rohelist ja võlutud lääneosa. Tundub lahe. ☺
Haaratuna oma suurtest plaanidest, virutasime hotelli retseptsioonist bussiaegade tabeli ja tormasime linna. Tasuta buss tõi meid kesklinna. Otse kaubanduskeskuse ukse ette. Võtsime seda kui märki. Töllasime mööda poode, sealt kesklinna, meie Birxiga võtsime automaadist raha ja siis suundusime avastama. Kesklinn oli maagiline!
Aknaluukidega kaetud aknad, punased kivikagtused, valged majad, ilusad inimesed, veel ilusamad kohalikud muchaachod ja päike! Jessss. Olime ilusad ja heas tujus. Mina sain Leenile maailma lahedaima kingi! Superrahul!
Linnas avastasime veel parke ja ronisime sadamakindlusel. Superpildid sealt!
Prügiautotöötaja (-kaassõitja?) pani pika vile maha, kui meid tänaval nägi. Kellele päeva kõrg-, kellele madalpunkt.
Vahepeal oli meeletult palav, aga kui tuul puhus, polnud viga. Ja mina plaanisin veel mantli kaasa võtta! Fox sai poodidest kiisumaski, kaelakee... Ja midagi. Igatahes oli mu seljakotis mingil hetkel rohkem kui üks tema pakk.
Seljakott lagunes ära. Mitte tingimata Foxi pakkide tõttu, kuigi ma ei välistaks seda võimalust, et mitte jätta end ilma asja kompensatsioonilisest küljest. Igatahes. Sellest ka meie järgmine seiklus. Kuna seljakott lagunes ära, avanes mu rahakotile tee kauaoodatud vabadusse ja ta kasutas selle avanenud võimaluse ka silmapilkselt ära. Läks omapäi reisima niiöelda. Avastasin tema valusa puudumise ühes söögikohas peale oma toidu tellimist.
Imelikul kombel polnud ma üldse eriti imestunud. Olin sellega nagu mingil moel juba arvestanud. Ja mis elu sel rahakotil siin ongi? koguaeg tühjus, pimedus...
Tuju nullis see meil kõigil muidugi ära. Enam ei tahtnud kohe midagi teha, aga jalutasime veel, tegime pilte, mina helistasin kohe mobiililt, mis oli otsustanud minuga jääda, Ühispanga infoliinile ja sulgesin oma kaardid... Fox ostis ära oma unelmatekoti ja oli õnnejunnis. Kahjuks ei olnud temaga samas konditsioonis tema seedetrakt. Aga sellest me ei räägi.
Jõudsime otsusele, et mu rahakott ja tema puudumine meie reisi ei riku ja pole üleriikliku katastroofi tähtsusega.
Õpetasin Birxile bussis tänupalve Elule, mis meid sellesse absoluutselt rikastavasse, ülimalt väärtusliku õppetunnina arvesse minevasse paradiisi oli saatnud. Sest iga hetk, milles me elame on paradiis ja alati võib hullemini minna. Iga asja eest tuleb tänulik olla, sest see on õppetund, mille sa pead auga läbima. Ja siis me saime vastuse.
Hotelli jõudnud, küsisin võtme ja kurtsin teenindajale täiesti operatiivselt oma kurba saatust. Pärast mu passi piilumist teatas ta, et tänu minu rahakoti vahel olnud hotelli toakaardile ja registratuurist pätsatud bussiplaanile on mu rahakott juba alustanud minu otsinguid ning soovib minu kaitsvasse rüppa tgasi pöörduda. Tuli talle vaid ostukeskusse järele minna.
Egas midagi. Ots ringi. Peldikusse. Ja siis tgasi tasuta bussi. Kesklinna. Poodi. Jutuajamine keskuse turvaga, kes pärast minu juhiloa pildi puurimist mu põgenenud rahakoti mulle tagastas. Kõik 147€ oli rahakotis alles.
Tähistamise mõttes ostsin kaelakee (imeilus!!) ja tegin oma truudele kaaslastele paar pudelit veini välja. Ootasime uuesti oma tasuta bussi, istusime (neljandat korda sel päeval!!!) väsinult sinna maha ja surmasooviga juht tagurdas meid otse Himaalaja tipus asuva hotelli ukse ette.
Keegi enam poodi minna ei viitsinud, seega jäid spagetid ära. Tegin paprikaga munaputru, toorsalatit ja endale ja Birxile steiki. Taas ääretult kunstipärane. Kiideti ka veel. Mida sa hing veel soovid???
Pärast kahte pudelit veinitegid mu truud kaaslased ka tripi välibasseini äärde ja käisid esimest korda ujumas.
Uksumatu, kui tore siin kõik on! Hirmujtav, võõras, tundmatu, huvitav, imeline ja imetore! Meie esimene pikk välisreis, esimest korda omapäi, esimesed suured seiklused ja probleemid... Ja kuigi mina ja Fox, me kaks vingujat, juba esimesel päeval koduigatsust tundsime, on see ikkagi kõige ilusam ja suurepärasem reis...
Istuda topi väel öösel kell üksteist hotelli seitsmenda korruse rõdul, mitte tunda külma ja vaadata rahulikku (kui need f***ing koerad f***ing väljaarvata, f*** küll!) linnapanoraami, tulesid, teada et seal, pimeduse taga on ookean... See on parem kui miski muu! Ja meie tegime seda! Päris ise! Päris omapäi!
3. veebruar
Hotellis. Me elame paradiisis!!
Eile jõudsime peaaegu valutult hotelli, üks väiksemat sorti äraeksimine välja arvata. Hotell on supernunnu. Registratuuriinimesed olid väga sõbralikud ja lahked, ka siis, kui me kerge hämmeldusega vaatasime, kuidas nad meie passid ära võtsid. Vähemalt lubatri tagasi anda. Personal seletas kõike, mida teada tahtsime, meie tobeduste peale ei kergitatud kulmegi. Ja ei tehtud teist nägugi, kui me pärast seda Himaalajat, mis tuleb vallutada, et kohale jõuda, nende hotelli vajusime, näost punased, hingeldavad ja mina südameataki äärel. Viis punkti diskreetsuse eest!
Mina keeldun sellest mäest üle kahe korra üles ronimast. Täiesti piinarikas! Käisime oma saabumist restos tähistamas. Kummaline suhtumine neil siin: tänaval iga resto ees passivad mingid "kelnerid", kes sind iga hinna eest sisse tahavad meelitada. Ja tänavatel vilistatakse peaaegu järele! No tekib ikka küll prostituudi tunne, kuigi oled pikkades pükstes ja pikkade varrukatega, mägedel aelemisest tomatjas ja üldiselt tilgud nagu kevadine lumememm. Eestis midagi sellist juba ei juhtu.
Saime peaaegu normaalse raha eest hullult külluslikult süüa. Peale praadi poleks mulle ka parima tahtmise juures enam magustoit sisse läinud. Jälle midagi sellist, mida Eestis peaaegu kunagi ei juhtu. Arve: 20 midagi eurot. Jätsime 25, sest nende kelner/restorani juhataja oli tõeliselt tore.
Täis kõhuga oli mäevallutamine veelgi kohutavam. Eriti, kuna olime just peale õhtusööki mitmete seikluste (äraeksimine, kahes kohas ohmu näogs seismine, restosse tagasipöördumine, toidupoe asukoha küsimine) läbi leidnud supermarketi, kust kottide kaupa pudeleid (vesi, vein, šampus, päevitusõli) hotelli tuua. Aga kohale jõudsime. Möllasime öösel valgustatud välibasseini juures ja hotelli terrassidel. Lummavad vaated. Täna hommikul oli kõigil ärkamisega raskusi.
Hommikusöögile ei olnudki liiga raske minna, kuigi see asus mingil määral teises hoones (ühendav koridor Mimosa ja Estrelicia vahel). Toidulõhnad juhatasid meid kenasti kohale. Rahvast oli nii väikese ruumi kohta kaugelt liiga palju, aga me saime kohad. Toitu oli enam kui piisavalt, oli helbeid ja sooja toitu, kohvi, teed, mahlu, saiu, võid, mett, croissante, moosi ja ma ei tea, mida kõike veel! Kõik said kõhu täis.
Me lihtsalt ei jaksanud pärast oma hädaorgu kuhugi liikuda. Niisiis kõigepealt rõdulebo ja siis alla basseini äärde. Päike on kuum, bassein sinine... Ja ainult mina piisavalt hull, et sinna sisse sukelduda. Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee! Ja meiega ühel ajal on siin mingi suhtelisel sleezy, aga suhteliselt kuum jalkameeskond (meie arvamus, sest nad kannavad kõik ühesuguseid punaseid särgikesi. Äkki mingi suurpere?) Nad on tegelikult kõik päris ühte nägu ka...
Ja siis me päevitasime ja mina ujuasin ja mõnus oli ja soe ja relaxed...
Nüüd me valmistume oma väikesex lõunax. Kohe, kui mu orienteerumismeistritest sõbrad poekottidega tagasi jõuavad. Jakui ei jõue, tuleb mul endal mäest alla ja siis uuesti üles ronida. Lõunata ma igatahes ei jää.
Tahaks juba koos šampa lahti korkida ja oma väikesel rõdul oma puhkust tähistada.
Meil on ikka meeletult vedanud!! No palun, jalkameeskonnatäis tõmmusid portugali kutte just siis siin hotellis, kui meiegi? Saatus! (Kuigi kahtlused jäävad... Äkki on nende vanematel olnud kaua aega tööd teha ja siin nad nüüd on? Ja noh, hulgimüügist sada samasugust särki osta tuleb kindlalt odavam, kui igaühele oma riidekombinatsioon muretseda...) Homme hommikul te meid hommikusöögilauas küll meikimata ja au naturelle ei näe! Haah!
P.S. Madeira vein suht rokib. Me pole selle joomist veel õieti lõpetanudki. V.a. magamise ajaks, sest keeruline oleks olnud selle tilgutamine otse veeni. Nii et oleme juba kella üheksast alates väga boozy-woozyd. Kellel on kodus pärast jubedad võõrutusnähud?
2. veebruar
Täpselt 2h check-in'i alguseni ja TÄPSELT 4h lennuki õhkutõusmiseni.
Öö oli meil kahtlemata unustamatu. Ääs inn ma ei unustaks seda villis ja kandilise tagumiku tunnet ka Alzheimeri tõve ajal. Kohutav.
Pingid on suhteliselt kõvad, metallist käetugedega ja täiesti ebasobivad millekski muuks peale superkorraliku istumise. Isegi lösutada on peaaegu võimatu. Peale 22h neil pinkidel kügelemist tekib soov enam mitte kunagi istuda. Või panna end doonortagumiku järjekorda. "Üks Jennifer Lopez, palun!" Hemorroidid on eluks ajaks kindlustatud.
Fox lebas vastu hommikut loomale kohaselt pinkide ette laotatud ajalehtedel. Ütles, et uni pole kunagi magusam olnud. No loogiš, asi on ikkagi õige magamiskoha valikus... Et ta ainus polnud, näitab, et suur osa nii noortest kui ka vanadest reisijatest on tihedas kontaktis oma loomaliku poolega. Raske oli oma 100m WC-ni kõndida ilma kellelegi otsa koperdamata.
Aga meid jäeti igatahes väga rahule ja ma loodan, et meie ka kedagi ei seganud. Ja meie ümber olid öösel: norra perekond, 2 portugali noormeest (kellest üks, puuduva vasakpoolse silmahambaga kutt, meid oma moblamakiga terroriseeris), meie selja taga olnud saksa noormees, kelle vahetas keset ööd välja itaallannast tütarlaps. Tõeline Baabeli rahvakogunemine!
Hommik venis nagu kaameli tatt, tunnid keeldusid möödumast, meie olime oma korraliku hommikueine aga kella kaheksale paigutanud. Andis seda alles oodata!
3 suurt teed, 3 itaaliapärast suurt eine võileiba (või saia, igavene küsimus jääb), 3 croissanti ja arve 21 naelale. Siiani olen mina toiduarvete maksmisega tegelenud. Noh, olgem ausad, meie sularahavaru, 20 naela, millest praegu ehk 1 nael järel, tuli Foxi eelarvest, kuigi on hetkel minu hooldada.
Minu tervislik seisund on kohutavalt kehv, kuigi püüan seda võimaluste piires ignoreerida.
Fox, peaga lõunapoole magades, nägi unes, et chillis peldikus ja mujal. Kui ärkas, sai aru, et oli seda kõike unes näinud.
Birx und ei näinud.
Birx ja Fox püherdasid tolmustel radikatel ja lootsid neist mingit lisasoojust välja pigistada. Keegi arvas seda pilti nähes, et nad soomlased on. Põline saunarahvas ju. Nad parandasid muidugi seda eksiarvamust. Nii lõbusad ja lamedate tagumentidega on ainult eestlased.
Viimane tund check-in'i alguseni. Lõplikkuse tunne on. Et siia me ununeme ja kõduneme. Siia oma nurka. Save Our Souls.
P.S. Seekord oli meie kanakarjast Fox see, kes läbi kobati. Peaks vist silmaklappi ja turbanit kandma hakkama?
1. veebruar
Äratuskell ei helisenud, sest mobiili pakkisin sisse juba eelmisel päeval.
Õnneks oli piisavaks äratuseks mürts, mis kostis teistest tubadest.
Kell kaheksa olime Rakvere bussijaamas. Külm, oi, kui külm oli!!
Õnneks oli buss juba ees ja kuna ka piletid olid ette olemas, saime kiiresti sooja.
Bussis olime by far kõige lärmakamad, rõvedamad ja lõbusamad sõitjad.
Õnneks keegi päris vihaseid pilke ei heitnud. Tallinnasse jõudsime vastavalt graafikule,
varusime bussijaamast lugemiseks sületäie ajakirju ja võtsime takso.
Taksojuht sattus meile uber jutukas. Rääkis oma reisidest, seiklustest puukingakestega,
ehitusmalevast Krimmis ja soovitas teinekord soojemalt rõivastuda. Arve 70.-
Lennujaamas oli esimene asi oma kottide mahutamine neisse imetillukestesse, tikutopsidele mõeldud
käsipagasiraamidesse. Peale kottide peal trampimist, nende õhemaks tagumist ja tabletikarpide
rikkumist võis missiooni õnnestunuks lugeda.
Lugesime, tegime 2 vetsutiiru ja läksime läbi turvakontrolli nagu kolm segast kana.
Ainult Birgit otsiti läbi. Tännu millelegi, ilmselt oma siirastele silmadele ja õhetavatele põskedele,
Pandi meile Tallinna lennujaama check-in'is pardalemineku grupp A. Kusagil mujal meie siirad silmad
Muljet ei avaldanud. Välismaalased on ikka nii kiviste südamtega!
Lennukis saime kolm kõrvuti istet ja minule langes au akna all istuda. Fox läks ainult vesiseks ja punaseks,
vikerkaarevärve isegi polnud!
Lend kestis kolm tundi ja kümme minutit, aknast avanes hingemattev vaade! Istmete vahed olid ülimalt kitsad,
jalgu sirutada ei saanud ja kui ma saarel veel paar kilo juurde oleksin võtnud, oleks tulnud mind kaubaruumis transportida. Ja tegelikult... Kui oleks hädaolukord olnud ja tulnuks pea põlvede vahele suruda, siis ma ei tea, kes kõik need oimetud kehad oleks lennukist ära päästnud, sest eesiste oli ikka tõsiselt ähvardava plastikust seljaga.
Oi, lahe oli! Need kallutused ja raputused andsid just õiget vürtsi!
Ja veel üks saavutus! Oksekotid jäid meist kasutamata!
Lennujaam (Stansted juba) on kõle ja nii kallis, et kui oleks maja, mida maha müüa, siis oleks pidanud seda toidu nimel juba tegema. Esimene eine - 3 sooja Itaaliapärast võileiba (-saia?) ja üks jänkupärane salat läksid kokku 12 naela ja tiba penne peale. Pärast tundidepikkust nälgimist maitses taevalikult, aga mitte päris NII taevalikult.
Ees on 24h lennujaama (okei, tegelikult, ärgem valetagem, 26h). Loodame mõistuse juurde jääda, elus olla ja mitte üksteist ära tappa enne, kui Madeira lennukile istume.
Palvetagem!
Kell 21:55 Suurbritannia aja järgi.
9h lennujaamas passimist ja lootused mõistusesäilitamise osas on luhtunud. Mängisime küpsiste peale kaarte (Birx kaotanuks ka oma trusserid, kui need küpsistest tehtud olnuks. JA kui need poleks olnud sihtotstarbeliselt kasutatud!)
Meil on oma vaikne nurgake, läheduses on prügiurn, kilekotikast (väga kasulik, rebisin Tallinnast saadu tükkideks!), WC asub vaid 100m kaugusel nurga taga, siinsamas on joogi- ja kommiautomaat. Väljas ulub tuul, peaks torm olema. Oslo lennuki väljumine jäeti ära.
Kui saabusime, oli jaam rahvast paksult täis, polnud ruumi ümbergi pöörata. Kui seisma jäid, ajasid hullunud kotikaamelid su alla. Nüüd liigub paar inimest ehk (nende hulgas TOHUTUTE automaatidega politseinikud), pinkidel magajaid õnneks ikka on, me polegi ainsad!
Imelik mõelda... Meie ümber istub mitukümmend inimest, kõigil neist oma keel ja oma sihtkoht, koht, mis neile mingil põhjusel oluline... Kui paljud ootavad praegu kojujõudmist? Nad räägivad omi jutte, naeravad omi naere ja ometi oleme me kõik siin mingil moel saatusekaaslased. Juba homme lennutatakse meid kõiki siitsamast maailma eri paikadesse, me ei kohtu enam kunagi. Aga ometi...
Minu seljataga istub üks (ilmselt) saksa poiss, istus siin enne meid ja istub ikka veel. Kellegagi rääkida tal pole, kas hulluks ei aja?
Just mõtlesime, kui jube oleks siin üksi 26h passida...
Osad, muide on juba magamiskotid välja kraaminud. Ilmselt ei oota me üksi hommikut. Viis lendu ootab veel lahkumist. Siis peaks kella viieni hommikul vaikus olema.
Silmad valutavad ja ma olen korraga üle- ja alasöönud. Tahaks midagi sooja ja toitvat, midagi, mis poleks küpsis ega komm.
Kaks check-in'i veel avatud. Üks veel. Tuul ikka ulub. Natuke sürr tunne on. Hehh, kas meie kannatused ka väärilise tasu saavad? Päris kõva tuul ikka. Nagu uluks kusagil lae all lausa, aga siin on küll päris soe ja tuuline ka pole.
Minu ees, järgmises reas on vististi mingi norra seltskond/perekond? Päris heas tujus paistavad.
Kell on 22:20 kohaliku aja järgi (00:20 Eestis). Väsimus on. ootame pikisilmi hommikut. Nagu ulmefilmis. Ja päike tõuseb. Ka see öö lõppeb?