2. veebruar
Täpselt 2h check-in'i alguseni ja TÄPSELT 4h lennuki õhkutõusmiseni.
Öö oli meil kahtlemata unustamatu. Ääs inn ma ei unustaks seda villis ja kandilise tagumiku tunnet ka Alzheimeri tõve ajal. Kohutav.
Pingid on suhteliselt kõvad, metallist käetugedega ja täiesti ebasobivad millekski muuks peale superkorraliku istumise. Isegi lösutada on peaaegu võimatu. Peale 22h neil pinkidel kügelemist tekib soov enam mitte kunagi istuda. Või panna end doonortagumiku järjekorda. "Üks Jennifer Lopez, palun!" Hemorroidid on eluks ajaks kindlustatud.
Fox lebas vastu hommikut loomale kohaselt pinkide ette laotatud ajalehtedel. Ütles, et uni pole kunagi magusam olnud. No loogiš, asi on ikkagi õige magamiskoha valikus... Et ta ainus polnud, näitab, et suur osa nii noortest kui ka vanadest reisijatest on tihedas kontaktis oma loomaliku poolega. Raske oli oma 100m WC-ni kõndida ilma kellelegi otsa koperdamata.
Aga meid jäeti igatahes väga rahule ja ma loodan, et meie ka kedagi ei seganud. Ja meie ümber olid öösel: norra perekond, 2 portugali noormeest (kellest üks, puuduva vasakpoolse silmahambaga kutt, meid oma moblamakiga terroriseeris), meie selja taga olnud saksa noormees, kelle vahetas keset ööd välja itaallannast tütarlaps. Tõeline Baabeli rahvakogunemine!
Hommik venis nagu kaameli tatt, tunnid keeldusid möödumast, meie olime oma korraliku hommikueine aga kella kaheksale paigutanud. Andis seda alles oodata!
3 suurt teed, 3 itaaliapärast suurt eine võileiba (või saia, igavene küsimus jääb), 3 croissanti ja arve 21 naelale. Siiani olen mina toiduarvete maksmisega tegelenud. Noh, olgem ausad, meie sularahavaru, 20 naela, millest praegu ehk 1 nael järel, tuli Foxi eelarvest, kuigi on hetkel minu hooldada.
Minu tervislik seisund on kohutavalt kehv, kuigi püüan seda võimaluste piires ignoreerida.
Fox, peaga lõunapoole magades, nägi unes, et chillis peldikus ja mujal. Kui ärkas, sai aru, et oli seda kõike unes näinud.
Birx und ei näinud.
Birx ja Fox püherdasid tolmustel radikatel ja lootsid neist mingit lisasoojust välja pigistada. Keegi arvas seda pilti nähes, et nad soomlased on. Põline saunarahvas ju. Nad parandasid muidugi seda eksiarvamust. Nii lõbusad ja lamedate tagumentidega on ainult eestlased.
Viimane tund check-in'i alguseni. Lõplikkuse tunne on. Et siia me ununeme ja kõduneme. Siia oma nurka. Save Our Souls.
P.S. Seekord oli meie kanakarjast Fox see, kes läbi kobati. Peaks vist silmaklappi ja turbanit kandma hakkama?
Täpselt 2h check-in'i alguseni ja TÄPSELT 4h lennuki õhkutõusmiseni.
Öö oli meil kahtlemata unustamatu. Ääs inn ma ei unustaks seda villis ja kandilise tagumiku tunnet ka Alzheimeri tõve ajal. Kohutav.
Pingid on suhteliselt kõvad, metallist käetugedega ja täiesti ebasobivad millekski muuks peale superkorraliku istumise. Isegi lösutada on peaaegu võimatu. Peale 22h neil pinkidel kügelemist tekib soov enam mitte kunagi istuda. Või panna end doonortagumiku järjekorda. "Üks Jennifer Lopez, palun!" Hemorroidid on eluks ajaks kindlustatud.
Fox lebas vastu hommikut loomale kohaselt pinkide ette laotatud ajalehtedel. Ütles, et uni pole kunagi magusam olnud. No loogiš, asi on ikkagi õige magamiskoha valikus... Et ta ainus polnud, näitab, et suur osa nii noortest kui ka vanadest reisijatest on tihedas kontaktis oma loomaliku poolega. Raske oli oma 100m WC-ni kõndida ilma kellelegi otsa koperdamata.
Aga meid jäeti igatahes väga rahule ja ma loodan, et meie ka kedagi ei seganud. Ja meie ümber olid öösel: norra perekond, 2 portugali noormeest (kellest üks, puuduva vasakpoolse silmahambaga kutt, meid oma moblamakiga terroriseeris), meie selja taga olnud saksa noormees, kelle vahetas keset ööd välja itaallannast tütarlaps. Tõeline Baabeli rahvakogunemine!
Hommik venis nagu kaameli tatt, tunnid keeldusid möödumast, meie olime oma korraliku hommikueine aga kella kaheksale paigutanud. Andis seda alles oodata!
3 suurt teed, 3 itaaliapärast suurt eine võileiba (või saia, igavene küsimus jääb), 3 croissanti ja arve 21 naelale. Siiani olen mina toiduarvete maksmisega tegelenud. Noh, olgem ausad, meie sularahavaru, 20 naela, millest praegu ehk 1 nael järel, tuli Foxi eelarvest, kuigi on hetkel minu hooldada.
Minu tervislik seisund on kohutavalt kehv, kuigi püüan seda võimaluste piires ignoreerida.
Fox, peaga lõunapoole magades, nägi unes, et chillis peldikus ja mujal. Kui ärkas, sai aru, et oli seda kõike unes näinud.
Birx und ei näinud.
Birx ja Fox püherdasid tolmustel radikatel ja lootsid neist mingit lisasoojust välja pigistada. Keegi arvas seda pilti nähes, et nad soomlased on. Põline saunarahvas ju. Nad parandasid muidugi seda eksiarvamust. Nii lõbusad ja lamedate tagumentidega on ainult eestlased.
Viimane tund check-in'i alguseni. Lõplikkuse tunne on. Et siia me ununeme ja kõduneme. Siia oma nurka. Save Our Souls.
P.S. Seekord oli meie kanakarjast Fox see, kes läbi kobati. Peaks vist silmaklappi ja turbanit kandma hakkama?
