Täna on Madeira riiklik püha. Tasuta buss kesklinna ei sõida, kõik magavad kodus, ainult meie kellad kolisesid kell pool kaheksa.
Fox küüris juba väsimatu raevuga oma peakarvu, meie Birxiga šnoorasime kella kolmveerand kaheksani.
Pesime, meikisime, pakkisime kellasid. Ei, oota... Sorri, ma mõtlesin, pakkisime kotte ikka. Ja vedasime oma kotid alla hommikusöögile.
Minule saab au cappucino avastamise eest hotelli kohviautomaadist. Oi, kuidas nad kadestasid, kui ma seda orgasmilise näoga luristasin! Pugisime nii, nagu ainult meie suudame ja panime 2,5 pakki võid piistu (see pool pakki oli minu teene!!) ja läksime hotelli registratuuri luuret tegema. Natuke enne 9.10-t saabus meie ekskursioonibuss ja meie olime esimesed, kes omale koha said valida. No peale ühe paarikese, kes olid ühest teisest hotellist peale tulnud, aga nad olid nagunii nõmedad kohad võtnud.
Ekskursioon oli vaimustav! Vaated olid hingematvad, pilte saime ligi sada. Kõik olid arvamusel, et oma 33€ eest saime täiesti piisavalt.
Päeva algus oli tiba pilves, aga pärast läks veel hullemaks. Porto Moniz orgunnis meie kaunite vesiste kitsesilmade eest meile siiski safiirsinise ookeani ja palava päikese. Tõeline lõunamaa saar!
Säravamad hetked (ilma mingi minupoolse sildistuseta, järjekorras nii, nagu meelde tulid, tähtsuse üle otsustage teie!):
☼ Väikesed poisid, kes meid Camâra de Lobos'es lilledega vastu võtsid ja viis minutit hiljem nende eest raha pommisid. Õnnex Fox on looma- ja maailmakaitsja. Pluss, tal oli peent raha.
☼ Meie reisi- ja bussijuht, kes toksis Foxi seebikarbi põhja all mingit suvakat augukest ja lootis pilti teha.
☼ Maailma kõrguselt teine merekalju, millelt avanes hingemattev vaade. Fox ja Birx, kelle hinge mattis šhoppinguvajadus. Nemad, keda tuli kättpidi kaljuservale vaadet imetlema vedada. Ja siis uuesti, sest esimene reaktsioon oli: "Aaa, meri". Tulemus: käevõru, 2 paari kõrvarõngaid, karp tillikomme.
☼ Kahe ostuhullu muud seiklused, kui nad igas peatuspunktis nagu verekoerad, ninad pikal, müügipunktide poole suundusid. Veetsime suveniirilettide vahel looduslike vaatamisväärsustega võrdselt aega.
☼ Ilme Porto Moniz'i loodusmuuseumis töötava noormehe näol, kui me pooljoostes tema asutusse tormasime. Tema pettunud ja haavunud ilme, kui me, taibates oma tohutut eksimust, sealt sama kiirelt lahkusime. Polnud kaubanduskeskus nohh.
☼ Birgiti "Thank you, L O R D!" kui me lõpuks WC leidsime. See oleks ka kõige paadunuma uskliku kadedaks teinud.
☼ Paar tundi ekskursioonist "Lääne võlutud orud", mille me veetsime, mähituna piimasuppi. Nähtavus paar meetrit. Väga maagiline.
☼ Reisi viimaseid peatuspaiku, vaateplatvorm, kuhu tuli ronida paar kilomeetrit püstloodis üles. Käsipuudeta trepid, hõre õhk... Ostuhullud, kellele nende kulinad ja Poncha andsid piisavalt energiat juba alguses eest ära spurtida. Mina möödusin kahest prantsuse pensionärmemmest, kuid pidin veel enne lõppu ühele alla vanduma. Teist vahepeal jalaga allapoole tõugates ja rämedalt laiutades suutsin tema ees oma positsiooni hoida. Finižeerisin neljandana. Allatulek palju kergem. Käsipuude puudumine - probleem.
☼ Buss, mis iga kilomeetriga rohkem kriiksuma ja kolisema hakkas. Naftahais salongis. Nagu üheksakümnendate algus ja Ikarused.
☼ Poncha. Madeira kohalik jook. Rumm, sidrunimahl ja mesi. Kõige rohkem nagu vermut sidruniga. 25 promilli.
Nii et saime omaraha eest kõike. Tagasijõudes lebosime natuke, siis saatsin šhopinguhullud poodi. Väga sobivalt kaa veel. Kuyi nad tagasi jõudsid, olid mul juustusaiad juba valmis. Kohe tegin spagette mingi Uncle Bens'i oakastmega, salati ja lõpuks sooja Madeira meekooki (maitseb nagu mandlitega piparkook) jäätisega. Ohhh, tore on elada paradiisis!
P.S. Järgmisel päeval. Oi, kuidas keegi pingutas eile veiniga üle!Pärast kaht ja poolt pudelit veini jooksin ma koos Foxiga vihmutite all, šokeerisin kaht memme, kui läbimärjana ja mööda ilma pritsiva veiniklaasiga läbi fuajee sprintisin, tegin rõduserval Titanicut ja naersin natuke põhjuseta kümme minutit jutti.
Pohmakas puudub, aga piinlik on küll. Eriti sellepärast, et pool Porto Monizi inimestets nägi meie pildinäljas ostuhulle Portugali seadusi rikkumas (keelava sildi eiramine ja enesehõõrutamine vastu takistavaid köisi) ning üksteist päästerõngaga kägistamas.
Fox küüris juba väsimatu raevuga oma peakarvu, meie Birxiga šnoorasime kella kolmveerand kaheksani.
Pesime, meikisime, pakkisime kellasid. Ei, oota... Sorri, ma mõtlesin, pakkisime kotte ikka. Ja vedasime oma kotid alla hommikusöögile.
Minule saab au cappucino avastamise eest hotelli kohviautomaadist. Oi, kuidas nad kadestasid, kui ma seda orgasmilise näoga luristasin! Pugisime nii, nagu ainult meie suudame ja panime 2,5 pakki võid piistu (see pool pakki oli minu teene!!) ja läksime hotelli registratuuri luuret tegema. Natuke enne 9.10-t saabus meie ekskursioonibuss ja meie olime esimesed, kes omale koha said valida. No peale ühe paarikese, kes olid ühest teisest hotellist peale tulnud, aga nad olid nagunii nõmedad kohad võtnud.
Ekskursioon oli vaimustav! Vaated olid hingematvad, pilte saime ligi sada. Kõik olid arvamusel, et oma 33€ eest saime täiesti piisavalt.
Päeva algus oli tiba pilves, aga pärast läks veel hullemaks. Porto Moniz orgunnis meie kaunite vesiste kitsesilmade eest meile siiski safiirsinise ookeani ja palava päikese. Tõeline lõunamaa saar!
Säravamad hetked (ilma mingi minupoolse sildistuseta, järjekorras nii, nagu meelde tulid, tähtsuse üle otsustage teie!):
☼ Väikesed poisid, kes meid Camâra de Lobos'es lilledega vastu võtsid ja viis minutit hiljem nende eest raha pommisid. Õnnex Fox on looma- ja maailmakaitsja. Pluss, tal oli peent raha.
☼ Meie reisi- ja bussijuht, kes toksis Foxi seebikarbi põhja all mingit suvakat augukest ja lootis pilti teha.
☼ Maailma kõrguselt teine merekalju, millelt avanes hingemattev vaade. Fox ja Birx, kelle hinge mattis šhoppinguvajadus. Nemad, keda tuli kättpidi kaljuservale vaadet imetlema vedada. Ja siis uuesti, sest esimene reaktsioon oli: "Aaa, meri". Tulemus: käevõru, 2 paari kõrvarõngaid, karp tillikomme.
☼ Kahe ostuhullu muud seiklused, kui nad igas peatuspunktis nagu verekoerad, ninad pikal, müügipunktide poole suundusid. Veetsime suveniirilettide vahel looduslike vaatamisväärsustega võrdselt aega.
☼ Ilme Porto Moniz'i loodusmuuseumis töötava noormehe näol, kui me pooljoostes tema asutusse tormasime. Tema pettunud ja haavunud ilme, kui me, taibates oma tohutut eksimust, sealt sama kiirelt lahkusime. Polnud kaubanduskeskus nohh.
☼ Birgiti "Thank you, L O R D!" kui me lõpuks WC leidsime. See oleks ka kõige paadunuma uskliku kadedaks teinud.
☼ Paar tundi ekskursioonist "Lääne võlutud orud", mille me veetsime, mähituna piimasuppi. Nähtavus paar meetrit. Väga maagiline.
☼ Reisi viimaseid peatuspaiku, vaateplatvorm, kuhu tuli ronida paar kilomeetrit püstloodis üles. Käsipuudeta trepid, hõre õhk... Ostuhullud, kellele nende kulinad ja Poncha andsid piisavalt energiat juba alguses eest ära spurtida. Mina möödusin kahest prantsuse pensionärmemmest, kuid pidin veel enne lõppu ühele alla vanduma. Teist vahepeal jalaga allapoole tõugates ja rämedalt laiutades suutsin tema ees oma positsiooni hoida. Finižeerisin neljandana. Allatulek palju kergem. Käsipuude puudumine - probleem.
☼ Buss, mis iga kilomeetriga rohkem kriiksuma ja kolisema hakkas. Naftahais salongis. Nagu üheksakümnendate algus ja Ikarused.
☼ Poncha. Madeira kohalik jook. Rumm, sidrunimahl ja mesi. Kõige rohkem nagu vermut sidruniga. 25 promilli.
Nii et saime omaraha eest kõike. Tagasijõudes lebosime natuke, siis saatsin šhopinguhullud poodi. Väga sobivalt kaa veel. Kuyi nad tagasi jõudsid, olid mul juustusaiad juba valmis. Kohe tegin spagette mingi Uncle Bens'i oakastmega, salati ja lõpuks sooja Madeira meekooki (maitseb nagu mandlitega piparkook) jäätisega. Ohhh, tore on elada paradiisis!
P.S. Järgmisel päeval. Oi, kuidas keegi pingutas eile veiniga üle!Pärast kaht ja poolt pudelit veini jooksin ma koos Foxiga vihmutite all, šokeerisin kaht memme, kui läbimärjana ja mööda ilma pritsiva veiniklaasiga läbi fuajee sprintisin, tegin rõduserval Titanicut ja naersin natuke põhjuseta kümme minutit jutti.
Pohmakas puudub, aga piinlik on küll. Eriti sellepärast, et pool Porto Monizi inimestets nägi meie pildinäljas ostuhulle Portugali seadusi rikkumas (keelava sildi eiramine ja enesehõõrutamine vastu takistavaid köisi) ning üksteist päästerõngaga kägistamas.
