Päike. Äratus kell 7.30
Kella üheksase tasuta bussiga läksime linna šhoppama.
Mina olin pikali kas kõhugripiga või on mulle suure hilinemisega pohmakas kohale jõudnud. Munapudru tegemine, vaatamine ja haistmine mitte ei äratanud mu maitsemeeli, vaid pani nad iseseisvuse ihaluses möllama. Maos on mingi tsentrifuugitsükkel. Tahaks oma voodisse ja kaks päeva magada. Pea valutab ka.
Aga linnas oli isegi tore. Nojah, ma vingun viimastel päevadel palju, aga... Mul on nii paha ka siis küik, mis pole korralikult, ajab mind tavalisest veel rohkem närvi. Ma ei tahagi tegelikult muud, kui et asjad oleksid korras ja kontrolli all. Ja mida väsinum ma olen ja mida kehvemini ma end tunnen, seda rohkem kontrolli all peab olema kõik muu. Just like that.
Fox sai teksatagi (kas am juba mainisin, et ta tuli eile jalutamast tagasi oma unistuste teksapaariga?) oma uute teksade juurde, karvase kapuutsiservaga pusa, poolpintsaku, käevõru oma õele ja komplekti aluspesu. Roosa pantriga. Küsige, ta näitab võibolla.
Birx sai pluusi, mis kuulutab, et ta on kaheksakümnendate beib.
Mina sain õlakoti, mis on lõpuks ometi nii suur, et enam suurem ei pea olema. Kuulutab, et olen Mary Poppins.
Taevas pole pilveribagi, nemad jälle grillivad. Mina vaatan jälle ameerika sarju. Ghost Whisperer on jumalast mu uus lemmik.
Teeme proovipakkimist. Vaesel Foxil on elu kõige raskem, sest pärast vastustustundetut asjade kokkukraapimist unustas ta, et reisibh käsipagasiga. Ja kaht paari saapaid on raske korraga jalga saada.
Kell kaheksa oli meie viimane pidulik õhtusöök saarel. Siis istusime väljas, ajasime juttu, tegime nalja. Eriti minu munaallergia pärast, mis mul viimastel päevadel lõplikult välja on kujunenud.
Ostsime poest lennujaama nosimist, uurisime bussiplaane ja tegime taksohinnaluuret. Päeval peaks lennujaama saama 25€ eest. Otsustasime selle võimaluse kasuks.
Hotellis algas pakkimine. Fox pakkis kaks tavalise käsipagasi mõõtu kotti. Birx pakkis kokku selle sama koti, millega ta tuli. Mina pakkisin riided ja raamatud, aga unustasin kingad ja Foxi seljakoti. Pakkisin nad sisse ja unustasin vedelikud. Pakkisin uuesti ja unustasin jälle kingad. Lõpuks oli mul kõik pakitud, aga kõige sisse ei kuulunud mu sokid, mille ma olin unustanud.
Ja kui ma olin nad ära pakkinud, avastasin ma, et mul pole enam ühtki paari, mida jalga panna. Ja hambahari vedeles ikka veel vannitoas. Hallitusjuustust me ei räägi.
Kella üheksase tasuta bussiga läksime linna šhoppama.
Mina olin pikali kas kõhugripiga või on mulle suure hilinemisega pohmakas kohale jõudnud. Munapudru tegemine, vaatamine ja haistmine mitte ei äratanud mu maitsemeeli, vaid pani nad iseseisvuse ihaluses möllama. Maos on mingi tsentrifuugitsükkel. Tahaks oma voodisse ja kaks päeva magada. Pea valutab ka.
Aga linnas oli isegi tore. Nojah, ma vingun viimastel päevadel palju, aga... Mul on nii paha ka siis küik, mis pole korralikult, ajab mind tavalisest veel rohkem närvi. Ma ei tahagi tegelikult muud, kui et asjad oleksid korras ja kontrolli all. Ja mida väsinum ma olen ja mida kehvemini ma end tunnen, seda rohkem kontrolli all peab olema kõik muu. Just like that.
Fox sai teksatagi (kas am juba mainisin, et ta tuli eile jalutamast tagasi oma unistuste teksapaariga?) oma uute teksade juurde, karvase kapuutsiservaga pusa, poolpintsaku, käevõru oma õele ja komplekti aluspesu. Roosa pantriga. Küsige, ta näitab võibolla.
Birx sai pluusi, mis kuulutab, et ta on kaheksakümnendate beib.
Mina sain õlakoti, mis on lõpuks ometi nii suur, et enam suurem ei pea olema. Kuulutab, et olen Mary Poppins.
Taevas pole pilveribagi, nemad jälle grillivad. Mina vaatan jälle ameerika sarju. Ghost Whisperer on jumalast mu uus lemmik.
Teeme proovipakkimist. Vaesel Foxil on elu kõige raskem, sest pärast vastustustundetut asjade kokkukraapimist unustas ta, et reisibh käsipagasiga. Ja kaht paari saapaid on raske korraga jalga saada.
Kell kaheksa oli meie viimane pidulik õhtusöök saarel. Siis istusime väljas, ajasime juttu, tegime nalja. Eriti minu munaallergia pärast, mis mul viimastel päevadel lõplikult välja on kujunenud.
Ostsime poest lennujaama nosimist, uurisime bussiplaane ja tegime taksohinnaluuret. Päeval peaks lennujaama saama 25€ eest. Otsustasime selle võimaluse kasuks.
Hotellis algas pakkimine. Fox pakkis kaks tavalise käsipagasi mõõtu kotti. Birx pakkis kokku selle sama koti, millega ta tuli. Mina pakkisin riided ja raamatud, aga unustasin kingad ja Foxi seljakoti. Pakkisin nad sisse ja unustasin vedelikud. Pakkisin uuesti ja unustasin jälle kingad. Lõpuks oli mul kõik pakitud, aga kõige sisse ei kuulunud mu sokid, mille ma olin unustanud.
Ja kui ma olin nad ära pakkinud, avastasin ma, et mul pole enam ühtki paari, mida jalga panna. Ja hambahari vedeles ikka veel vannitoas. Hallitusjuustust me ei räägi.
