Väga sobivalt on täna päikeseline päev, seega on mu ostuhullud poodlemises väikese pausi teinud ja grillivad end all basseini ääres.
Saak hommikusöögilt: 4 pakki võid ja pool saiakest. Mina käisin poes. Tagasiteel oli jube küll, kui seljakott keeldus kinni minemast, sest tema arvates olid kolm veinipudelit ja üx 1,5 liitrine Sprite liiast. Kõik kilises-kolises ja ma olin sunnitud iga nelja sammu tagant teesklema, et ma ei saa aru, miks mu kotilukk kinni ei lähe ja peatuse tegema ja seda natuke sikutama.
Ajasin pool tundi tänaval juttu ühe resto kelneriga, kes arvas, et ma olen Madeiral tööl (minu niiskusest puhvis juuste, higist leemendava näo ja raskete toidukottide järgi polnudki seda kõige võimatum arvata!)
Ja siin ma siis nüüd olen. Nahavähki saada ei taha, grillimine pole seega minu jaoks. Vaatan igasuguseid ameerika telesarju ja tunnen end imelikult. natuke kurvalt, natuke väsinult, natuke...
Natuke tahaks koju, tahaks oma kutsut ja tahaks oma voodit.
Aga smaas, tahaks, et see kõik siin, loodus, meri, päike, rahu... Kestaks igavesti.
Aaaa, ja by the way, ma olen RÄMEDALT ülesöönud. Valgehallitusjuust on superhea.
Hiljem.
Vaatad rõdul ookeanile. Taevas on korraga roosa ja helesinine, meri sulab sellesse nii, et piiri nagu polekski. Ja sa vaatad seda taevast ja tead, et see ei pruugi olla täpselt sama igal pool, aga sa jagad seda kõigest hoolimata njendega, kes on sinust hetkel tuhandete kilomeetrite kaugusel. Vahel on vaja distantsi, et teada, mis on tegelikult tore. Ja see siin ei ole kodu. Ilus, hingemattev, soe ja päikeseline, jah. Aga üle nädala... Ma eelistaksin eesti lörtsi, oma kapsaussikest ja musimumpskinit. Iga kell.
Veel Hiljem.
Ostuhullud šhoppasid paar tundi mööda poode sel ajal, kui mina hotellis emalikult sooja söögiga ootasin ja lauakest katsin.
Fox skooris teksad ja traksid. Tõid mulle ka kingi. Hullult nunnu klaasist kuubik, mille sees klaasimullidest delfiinid ja sõna Madeira.
Selle eest suht andestasin neile oma pool valatud pisarat, poolkülma õhtusöögi, non-stop suitsuhaisu ja -tossu. Suht.
Ja selajal, kui neid polnud, veetsin mina aega Oprah'ga ja tekitasin Ocean's 13 momendi väikeste heldimuspisaratega. Ppp-iiiiiiii-nnn-nnn-likkk-kkk.
Omavahel on nüüdseks ka suht otsustatud, et koos läheme oktoobris Ibizale. Kõik on elevil. Eriti mina, sest Fox lubas reisikorralduslikud probleemid enda kanda võtta. Ooohh, happy days. Saab näha.*
Otsustasime ka Birxile notsumütsi muretseda. Sest temast saab meie tujuhoidja igaveseks. Äkki ostame veel kõigile mütsid, kes teab, eh? **
Ja kas me enam kunagi saame inimestele siin korralikult silma vaadata??
Kõigepealt vihmutimoment eile, kui pool hotelli meid läbimärjana, tuikuvana ja veiniklaasidega oma tuppa taarumas nägi, aga täna marssis Fox hotelli peauksest vastu elule ja maailmale, pea püsti, selg sirge. Ja pühkis pool tundi oma valge seeliku sabasid oma näolt ära. Marilyn on reinkarneerunud, woohooo!!!
Veame kihla, et maja ees autos passinud taksojuht pidas end enam kui hästi makstuks? Õnneks ei reinkarneerunud koos Marilyniga ka Britney. Siis oleks vaene taksojuht vist ataki saanud ja naeratades umbes kolm aastat koomas veetnud. Säh teile õnnelikke köögivilju.
* - Ibiza, not happening. Kreeta, raudselt happening. Foxi reisikorraldus, not happening. Mina multifunktsionaalse reisikorraldusagendi ja ekskursioonijuhina happening all the way. Oktoober - so not happening. 27. august - 4. september totally happening. Ühesõnaga, lootused olid, aga nad kasvasid ja õitsesid ja tegid ruumi uutele lootustele.
** - Mütsiplaan kasvas ja isegi ei jõudnud õitseda, sest Birx lõikas oma kindla käega tema õrnad õiepungad otse varrelt, kaevas juure viljakast pinnasest ja põletas selle koos oma küpsistest aluspesuga. Julmur.
Saak hommikusöögilt: 4 pakki võid ja pool saiakest. Mina käisin poes. Tagasiteel oli jube küll, kui seljakott keeldus kinni minemast, sest tema arvates olid kolm veinipudelit ja üx 1,5 liitrine Sprite liiast. Kõik kilises-kolises ja ma olin sunnitud iga nelja sammu tagant teesklema, et ma ei saa aru, miks mu kotilukk kinni ei lähe ja peatuse tegema ja seda natuke sikutama.
Ajasin pool tundi tänaval juttu ühe resto kelneriga, kes arvas, et ma olen Madeiral tööl (minu niiskusest puhvis juuste, higist leemendava näo ja raskete toidukottide järgi polnudki seda kõige võimatum arvata!)
Ja siin ma siis nüüd olen. Nahavähki saada ei taha, grillimine pole seega minu jaoks. Vaatan igasuguseid ameerika telesarju ja tunnen end imelikult. natuke kurvalt, natuke väsinult, natuke...
Natuke tahaks koju, tahaks oma kutsut ja tahaks oma voodit.
Aga smaas, tahaks, et see kõik siin, loodus, meri, päike, rahu... Kestaks igavesti.
Aaaa, ja by the way, ma olen RÄMEDALT ülesöönud. Valgehallitusjuust on superhea.
Hiljem.
Vaatad rõdul ookeanile. Taevas on korraga roosa ja helesinine, meri sulab sellesse nii, et piiri nagu polekski. Ja sa vaatad seda taevast ja tead, et see ei pruugi olla täpselt sama igal pool, aga sa jagad seda kõigest hoolimata njendega, kes on sinust hetkel tuhandete kilomeetrite kaugusel. Vahel on vaja distantsi, et teada, mis on tegelikult tore. Ja see siin ei ole kodu. Ilus, hingemattev, soe ja päikeseline, jah. Aga üle nädala... Ma eelistaksin eesti lörtsi, oma kapsaussikest ja musimumpskinit. Iga kell.
Veel Hiljem.
Ostuhullud šhoppasid paar tundi mööda poode sel ajal, kui mina hotellis emalikult sooja söögiga ootasin ja lauakest katsin.
Fox skooris teksad ja traksid. Tõid mulle ka kingi. Hullult nunnu klaasist kuubik, mille sees klaasimullidest delfiinid ja sõna Madeira.
Selle eest suht andestasin neile oma pool valatud pisarat, poolkülma õhtusöögi, non-stop suitsuhaisu ja -tossu. Suht.
Ja selajal, kui neid polnud, veetsin mina aega Oprah'ga ja tekitasin Ocean's 13 momendi väikeste heldimuspisaratega. Ppp-iiiiiiii-nnn-nnn-likkk-kkk.
Omavahel on nüüdseks ka suht otsustatud, et koos läheme oktoobris Ibizale. Kõik on elevil. Eriti mina, sest Fox lubas reisikorralduslikud probleemid enda kanda võtta. Ooohh, happy days. Saab näha.*
Otsustasime ka Birxile notsumütsi muretseda. Sest temast saab meie tujuhoidja igaveseks. Äkki ostame veel kõigile mütsid, kes teab, eh? **
Ja kas me enam kunagi saame inimestele siin korralikult silma vaadata??
Kõigepealt vihmutimoment eile, kui pool hotelli meid läbimärjana, tuikuvana ja veiniklaasidega oma tuppa taarumas nägi, aga täna marssis Fox hotelli peauksest vastu elule ja maailmale, pea püsti, selg sirge. Ja pühkis pool tundi oma valge seeliku sabasid oma näolt ära. Marilyn on reinkarneerunud, woohooo!!!
Veame kihla, et maja ees autos passinud taksojuht pidas end enam kui hästi makstuks? Õnneks ei reinkarneerunud koos Marilyniga ka Britney. Siis oleks vaene taksojuht vist ataki saanud ja naeratades umbes kolm aastat koomas veetnud. Säh teile õnnelikke köögivilju.
* - Ibiza, not happening. Kreeta, raudselt happening. Foxi reisikorraldus, not happening. Mina multifunktsionaalse reisikorraldusagendi ja ekskursioonijuhina happening all the way. Oktoober - so not happening. 27. august - 4. september totally happening. Ühesõnaga, lootused olid, aga nad kasvasid ja õitsesid ja tegid ruumi uutele lootustele.
** - Mütsiplaan kasvas ja isegi ei jõudnud õitseda, sest Birx lõikas oma kindla käega tema õrnad õiepungad otse varrelt, kaevas juure viljakast pinnasest ja põletas selle koos oma küpsistest aluspesuga. Julmur.
