3. veebruar
Hotellis. Me elame paradiisis!!
Eile jõudsime peaaegu valutult hotelli, üks väiksemat sorti äraeksimine välja arvata. Hotell on supernunnu. Registratuuriinimesed olid väga sõbralikud ja lahked, ka siis, kui me kerge hämmeldusega vaatasime, kuidas nad meie passid ära võtsid. Vähemalt lubatri tagasi anda. Personal seletas kõike, mida teada tahtsime, meie tobeduste peale ei kergitatud kulmegi. Ja ei tehtud teist nägugi, kui me pärast seda Himaalajat, mis tuleb vallutada, et kohale jõuda, nende hotelli vajusime, näost punased, hingeldavad ja mina südameataki äärel. Viis punkti diskreetsuse eest!
Mina keeldun sellest mäest üle kahe korra üles ronimast. Täiesti piinarikas! Käisime oma saabumist restos tähistamas. Kummaline suhtumine neil siin: tänaval iga resto ees passivad mingid "kelnerid", kes sind iga hinna eest sisse tahavad meelitada. Ja tänavatel vilistatakse peaaegu järele! No tekib ikka küll prostituudi tunne, kuigi oled pikkades pükstes ja pikkade varrukatega, mägedel aelemisest tomatjas ja üldiselt tilgud nagu kevadine lumememm. Eestis midagi sellist juba ei juhtu.
Saime peaaegu normaalse raha eest hullult külluslikult süüa. Peale praadi poleks mulle ka parima tahtmise juures enam magustoit sisse läinud. Jälle midagi sellist, mida Eestis peaaegu kunagi ei juhtu. Arve: 20 midagi eurot. Jätsime 25, sest nende kelner/restorani juhataja oli tõeliselt tore.
Täis kõhuga oli mäevallutamine veelgi kohutavam. Eriti, kuna olime just peale õhtusööki mitmete seikluste (äraeksimine, kahes kohas ohmu näogs seismine, restosse tagasipöördumine, toidupoe asukoha küsimine) läbi leidnud supermarketi, kust kottide kaupa pudeleid (vesi, vein, šampus, päevitusõli) hotelli tuua. Aga kohale jõudsime. Möllasime öösel valgustatud välibasseini juures ja hotelli terrassidel. Lummavad vaated. Täna hommikul oli kõigil ärkamisega raskusi.
Hommikusöögile ei olnudki liiga raske minna, kuigi see asus mingil määral teises hoones (ühendav koridor Mimosa ja Estrelicia vahel). Toidulõhnad juhatasid meid kenasti kohale. Rahvast oli nii väikese ruumi kohta kaugelt liiga palju, aga me saime kohad. Toitu oli enam kui piisavalt, oli helbeid ja sooja toitu, kohvi, teed, mahlu, saiu, võid, mett, croissante, moosi ja ma ei tea, mida kõike veel! Kõik said kõhu täis.
Me lihtsalt ei jaksanud pärast oma hädaorgu kuhugi liikuda. Niisiis kõigepealt rõdulebo ja siis alla basseini äärde. Päike on kuum, bassein sinine... Ja ainult mina piisavalt hull, et sinna sisse sukelduda. Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee! Ja meiega ühel ajal on siin mingi suhtelisel sleezy, aga suhteliselt kuum jalkameeskond (meie arvamus, sest nad kannavad kõik ühesuguseid punaseid särgikesi. Äkki mingi suurpere?) Nad on tegelikult kõik päris ühte nägu ka...
Ja siis me päevitasime ja mina ujuasin ja mõnus oli ja soe ja relaxed...
Nüüd me valmistume oma väikesex lõunax. Kohe, kui mu orienteerumismeistritest sõbrad poekottidega tagasi jõuavad. Jakui ei jõue, tuleb mul endal mäest alla ja siis uuesti üles ronida. Lõunata ma igatahes ei jää.
Tahaks juba koos šampa lahti korkida ja oma väikesel rõdul oma puhkust tähistada.
Meil on ikka meeletult vedanud!! No palun, jalkameeskonnatäis tõmmusid portugali kutte just siis siin hotellis, kui meiegi? Saatus! (Kuigi kahtlused jäävad... Äkki on nende vanematel olnud kaua aega tööd teha ja siin nad nüüd on? Ja noh, hulgimüügist sada samasugust särki osta tuleb kindlalt odavam, kui igaühele oma riidekombinatsioon muretseda...) Homme hommikul te meid hommikusöögilauas küll meikimata ja au naturelle ei näe! Haah!
P.S. Madeira vein suht rokib. Me pole selle joomist veel õieti lõpetanudki. V.a. magamise ajaks, sest keeruline oleks olnud selle tilgutamine otse veeni. Nii et oleme juba kella üheksast alates väga boozy-woozyd. Kellel on kodus pärast jubedad võõrutusnähud?
Hotellis. Me elame paradiisis!!
Eile jõudsime peaaegu valutult hotelli, üks väiksemat sorti äraeksimine välja arvata. Hotell on supernunnu. Registratuuriinimesed olid väga sõbralikud ja lahked, ka siis, kui me kerge hämmeldusega vaatasime, kuidas nad meie passid ära võtsid. Vähemalt lubatri tagasi anda. Personal seletas kõike, mida teada tahtsime, meie tobeduste peale ei kergitatud kulmegi. Ja ei tehtud teist nägugi, kui me pärast seda Himaalajat, mis tuleb vallutada, et kohale jõuda, nende hotelli vajusime, näost punased, hingeldavad ja mina südameataki äärel. Viis punkti diskreetsuse eest!
Mina keeldun sellest mäest üle kahe korra üles ronimast. Täiesti piinarikas! Käisime oma saabumist restos tähistamas. Kummaline suhtumine neil siin: tänaval iga resto ees passivad mingid "kelnerid", kes sind iga hinna eest sisse tahavad meelitada. Ja tänavatel vilistatakse peaaegu järele! No tekib ikka küll prostituudi tunne, kuigi oled pikkades pükstes ja pikkade varrukatega, mägedel aelemisest tomatjas ja üldiselt tilgud nagu kevadine lumememm. Eestis midagi sellist juba ei juhtu.
Saime peaaegu normaalse raha eest hullult külluslikult süüa. Peale praadi poleks mulle ka parima tahtmise juures enam magustoit sisse läinud. Jälle midagi sellist, mida Eestis peaaegu kunagi ei juhtu. Arve: 20 midagi eurot. Jätsime 25, sest nende kelner/restorani juhataja oli tõeliselt tore.
Täis kõhuga oli mäevallutamine veelgi kohutavam. Eriti, kuna olime just peale õhtusööki mitmete seikluste (äraeksimine, kahes kohas ohmu näogs seismine, restosse tagasipöördumine, toidupoe asukoha küsimine) läbi leidnud supermarketi, kust kottide kaupa pudeleid (vesi, vein, šampus, päevitusõli) hotelli tuua. Aga kohale jõudsime. Möllasime öösel valgustatud välibasseini juures ja hotelli terrassidel. Lummavad vaated. Täna hommikul oli kõigil ärkamisega raskusi.
Hommikusöögile ei olnudki liiga raske minna, kuigi see asus mingil määral teises hoones (ühendav koridor Mimosa ja Estrelicia vahel). Toidulõhnad juhatasid meid kenasti kohale. Rahvast oli nii väikese ruumi kohta kaugelt liiga palju, aga me saime kohad. Toitu oli enam kui piisavalt, oli helbeid ja sooja toitu, kohvi, teed, mahlu, saiu, võid, mett, croissante, moosi ja ma ei tea, mida kõike veel! Kõik said kõhu täis.
Me lihtsalt ei jaksanud pärast oma hädaorgu kuhugi liikuda. Niisiis kõigepealt rõdulebo ja siis alla basseini äärde. Päike on kuum, bassein sinine... Ja ainult mina piisavalt hull, et sinna sisse sukelduda. Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee! Ja meiega ühel ajal on siin mingi suhtelisel sleezy, aga suhteliselt kuum jalkameeskond (meie arvamus, sest nad kannavad kõik ühesuguseid punaseid särgikesi. Äkki mingi suurpere?) Nad on tegelikult kõik päris ühte nägu ka...
Ja siis me päevitasime ja mina ujuasin ja mõnus oli ja soe ja relaxed...
Nüüd me valmistume oma väikesex lõunax. Kohe, kui mu orienteerumismeistritest sõbrad poekottidega tagasi jõuavad. Jakui ei jõue, tuleb mul endal mäest alla ja siis uuesti üles ronida. Lõunata ma igatahes ei jää.
Tahaks juba koos šampa lahti korkida ja oma väikesel rõdul oma puhkust tähistada.
Meil on ikka meeletult vedanud!! No palun, jalkameeskonnatäis tõmmusid portugali kutte just siis siin hotellis, kui meiegi? Saatus! (Kuigi kahtlused jäävad... Äkki on nende vanematel olnud kaua aega tööd teha ja siin nad nüüd on? Ja noh, hulgimüügist sada samasugust särki osta tuleb kindlalt odavam, kui igaühele oma riidekombinatsioon muretseda...) Homme hommikul te meid hommikusöögilauas küll meikimata ja au naturelle ei näe! Haah!
P.S. Madeira vein suht rokib. Me pole selle joomist veel õieti lõpetanudki. V.a. magamise ajaks, sest keeruline oleks olnud selle tilgutamine otse veeni. Nii et oleme juba kella üheksast alates väga boozy-woozyd. Kellel on kodus pärast jubedad võõrutusnähud?
