1. veebruar
Äratuskell ei helisenud, sest mobiili pakkisin sisse juba eelmisel päeval.
Õnneks oli piisavaks äratuseks mürts, mis kostis teistest tubadest.
Kell kaheksa olime Rakvere bussijaamas. Külm, oi, kui külm oli!!
Õnneks oli buss juba ees ja kuna ka piletid olid ette olemas, saime kiiresti sooja.
Bussis olime by far kõige lärmakamad, rõvedamad ja lõbusamad sõitjad.
Õnneks keegi päris vihaseid pilke ei heitnud. Tallinnasse jõudsime vastavalt graafikule,
varusime bussijaamast lugemiseks sületäie ajakirju ja võtsime takso.
Taksojuht sattus meile uber jutukas. Rääkis oma reisidest, seiklustest puukingakestega,
ehitusmalevast Krimmis ja soovitas teinekord soojemalt rõivastuda. Arve 70.-
Lennujaamas oli esimene asi oma kottide mahutamine neisse imetillukestesse, tikutopsidele mõeldud
käsipagasiraamidesse. Peale kottide peal trampimist, nende õhemaks tagumist ja tabletikarpide
rikkumist võis missiooni õnnestunuks lugeda.
Lugesime, tegime 2 vetsutiiru ja läksime läbi turvakontrolli nagu kolm segast kana.
Ainult Birgit otsiti läbi. Tännu millelegi, ilmselt oma siirastele silmadele ja õhetavatele põskedele,
Pandi meile Tallinna lennujaama check-in'is pardalemineku grupp A. Kusagil mujal meie siirad silmad
Muljet ei avaldanud. Välismaalased on ikka nii kiviste südamtega!
Lennukis saime kolm kõrvuti istet ja minule langes au akna all istuda. Fox läks ainult vesiseks ja punaseks,
vikerkaarevärve isegi polnud!
Lend kestis kolm tundi ja kümme minutit, aknast avanes hingemattev vaade! Istmete vahed olid ülimalt kitsad,
jalgu sirutada ei saanud ja kui ma saarel veel paar kilo juurde oleksin võtnud, oleks tulnud mind kaubaruumis transportida. Ja tegelikult... Kui oleks hädaolukord olnud ja tulnuks pea põlvede vahele suruda, siis ma ei tea, kes kõik need oimetud kehad oleks lennukist ära päästnud, sest eesiste oli ikka tõsiselt ähvardava plastikust seljaga.
Oi, lahe oli! Need kallutused ja raputused andsid just õiget vürtsi!
Ja veel üks saavutus! Oksekotid jäid meist kasutamata!
Lennujaam (Stansted juba) on kõle ja nii kallis, et kui oleks maja, mida maha müüa, siis oleks pidanud seda toidu nimel juba tegema. Esimene eine - 3 sooja Itaaliapärast võileiba (-saia?) ja üks jänkupärane salat läksid kokku 12 naela ja tiba penne peale. Pärast tundidepikkust nälgimist maitses taevalikult, aga mitte päris NII taevalikult.
Ees on 24h lennujaama (okei, tegelikult, ärgem valetagem, 26h). Loodame mõistuse juurde jääda, elus olla ja mitte üksteist ära tappa enne, kui Madeira lennukile istume.
Palvetagem!
Kell 21:55 Suurbritannia aja järgi.
9h lennujaamas passimist ja lootused mõistusesäilitamise osas on luhtunud. Mängisime küpsiste peale kaarte (Birx kaotanuks ka oma trusserid, kui need küpsistest tehtud olnuks. JA kui need poleks olnud sihtotstarbeliselt kasutatud!)
Meil on oma vaikne nurgake, läheduses on prügiurn, kilekotikast (väga kasulik, rebisin Tallinnast saadu tükkideks!), WC asub vaid 100m kaugusel nurga taga, siinsamas on joogi- ja kommiautomaat. Väljas ulub tuul, peaks torm olema. Oslo lennuki väljumine jäeti ära.
Kui saabusime, oli jaam rahvast paksult täis, polnud ruumi ümbergi pöörata. Kui seisma jäid, ajasid hullunud kotikaamelid su alla. Nüüd liigub paar inimest ehk (nende hulgas TOHUTUTE automaatidega politseinikud), pinkidel magajaid õnneks ikka on, me polegi ainsad!
Imelik mõelda... Meie ümber istub mitukümmend inimest, kõigil neist oma keel ja oma sihtkoht, koht, mis neile mingil põhjusel oluline... Kui paljud ootavad praegu kojujõudmist? Nad räägivad omi jutte, naeravad omi naere ja ometi oleme me kõik siin mingil moel saatusekaaslased. Juba homme lennutatakse meid kõiki siitsamast maailma eri paikadesse, me ei kohtu enam kunagi. Aga ometi...
Minu seljataga istub üks (ilmselt) saksa poiss, istus siin enne meid ja istub ikka veel. Kellegagi rääkida tal pole, kas hulluks ei aja?
Just mõtlesime, kui jube oleks siin üksi 26h passida...
Osad, muide on juba magamiskotid välja kraaminud. Ilmselt ei oota me üksi hommikut. Viis lendu ootab veel lahkumist. Siis peaks kella viieni hommikul vaikus olema.
Silmad valutavad ja ma olen korraga üle- ja alasöönud. Tahaks midagi sooja ja toitvat, midagi, mis poleks küpsis ega komm.
Kaks check-in'i veel avatud. Üks veel. Tuul ikka ulub. Natuke sürr tunne on. Hehh, kas meie kannatused ka väärilise tasu saavad? Päris kõva tuul ikka. Nagu uluks kusagil lae all lausa, aga siin on küll päris soe ja tuuline ka pole.
Minu ees, järgmises reas on vististi mingi norra seltskond/perekond? Päris heas tujus paistavad.
Kell on 22:20 kohaliku aja järgi (00:20 Eestis). Väsimus on. ootame pikisilmi hommikut. Nagu ulmefilmis. Ja päike tõuseb. Ka see öö lõppeb?
Äratuskell ei helisenud, sest mobiili pakkisin sisse juba eelmisel päeval.
Õnneks oli piisavaks äratuseks mürts, mis kostis teistest tubadest.
Kell kaheksa olime Rakvere bussijaamas. Külm, oi, kui külm oli!!
Õnneks oli buss juba ees ja kuna ka piletid olid ette olemas, saime kiiresti sooja.
Bussis olime by far kõige lärmakamad, rõvedamad ja lõbusamad sõitjad.
Õnneks keegi päris vihaseid pilke ei heitnud. Tallinnasse jõudsime vastavalt graafikule,
varusime bussijaamast lugemiseks sületäie ajakirju ja võtsime takso.
Taksojuht sattus meile uber jutukas. Rääkis oma reisidest, seiklustest puukingakestega,
ehitusmalevast Krimmis ja soovitas teinekord soojemalt rõivastuda. Arve 70.-
Lennujaamas oli esimene asi oma kottide mahutamine neisse imetillukestesse, tikutopsidele mõeldud
käsipagasiraamidesse. Peale kottide peal trampimist, nende õhemaks tagumist ja tabletikarpide
rikkumist võis missiooni õnnestunuks lugeda.
Lugesime, tegime 2 vetsutiiru ja läksime läbi turvakontrolli nagu kolm segast kana.
Ainult Birgit otsiti läbi. Tännu millelegi, ilmselt oma siirastele silmadele ja õhetavatele põskedele,
Pandi meile Tallinna lennujaama check-in'is pardalemineku grupp A. Kusagil mujal meie siirad silmad
Muljet ei avaldanud. Välismaalased on ikka nii kiviste südamtega!
Lennukis saime kolm kõrvuti istet ja minule langes au akna all istuda. Fox läks ainult vesiseks ja punaseks,
vikerkaarevärve isegi polnud!
Lend kestis kolm tundi ja kümme minutit, aknast avanes hingemattev vaade! Istmete vahed olid ülimalt kitsad,
jalgu sirutada ei saanud ja kui ma saarel veel paar kilo juurde oleksin võtnud, oleks tulnud mind kaubaruumis transportida. Ja tegelikult... Kui oleks hädaolukord olnud ja tulnuks pea põlvede vahele suruda, siis ma ei tea, kes kõik need oimetud kehad oleks lennukist ära päästnud, sest eesiste oli ikka tõsiselt ähvardava plastikust seljaga.
Oi, lahe oli! Need kallutused ja raputused andsid just õiget vürtsi!
Ja veel üks saavutus! Oksekotid jäid meist kasutamata!
Lennujaam (Stansted juba) on kõle ja nii kallis, et kui oleks maja, mida maha müüa, siis oleks pidanud seda toidu nimel juba tegema. Esimene eine - 3 sooja Itaaliapärast võileiba (-saia?) ja üks jänkupärane salat läksid kokku 12 naela ja tiba penne peale. Pärast tundidepikkust nälgimist maitses taevalikult, aga mitte päris NII taevalikult.
Ees on 24h lennujaama (okei, tegelikult, ärgem valetagem, 26h). Loodame mõistuse juurde jääda, elus olla ja mitte üksteist ära tappa enne, kui Madeira lennukile istume.
Palvetagem!
Kell 21:55 Suurbritannia aja järgi.
9h lennujaamas passimist ja lootused mõistusesäilitamise osas on luhtunud. Mängisime küpsiste peale kaarte (Birx kaotanuks ka oma trusserid, kui need küpsistest tehtud olnuks. JA kui need poleks olnud sihtotstarbeliselt kasutatud!)
Meil on oma vaikne nurgake, läheduses on prügiurn, kilekotikast (väga kasulik, rebisin Tallinnast saadu tükkideks!), WC asub vaid 100m kaugusel nurga taga, siinsamas on joogi- ja kommiautomaat. Väljas ulub tuul, peaks torm olema. Oslo lennuki väljumine jäeti ära.
Kui saabusime, oli jaam rahvast paksult täis, polnud ruumi ümbergi pöörata. Kui seisma jäid, ajasid hullunud kotikaamelid su alla. Nüüd liigub paar inimest ehk (nende hulgas TOHUTUTE automaatidega politseinikud), pinkidel magajaid õnneks ikka on, me polegi ainsad!
Imelik mõelda... Meie ümber istub mitukümmend inimest, kõigil neist oma keel ja oma sihtkoht, koht, mis neile mingil põhjusel oluline... Kui paljud ootavad praegu kojujõudmist? Nad räägivad omi jutte, naeravad omi naere ja ometi oleme me kõik siin mingil moel saatusekaaslased. Juba homme lennutatakse meid kõiki siitsamast maailma eri paikadesse, me ei kohtu enam kunagi. Aga ometi...
Minu seljataga istub üks (ilmselt) saksa poiss, istus siin enne meid ja istub ikka veel. Kellegagi rääkida tal pole, kas hulluks ei aja?
Just mõtlesime, kui jube oleks siin üksi 26h passida...
Osad, muide on juba magamiskotid välja kraaminud. Ilmselt ei oota me üksi hommikut. Viis lendu ootab veel lahkumist. Siis peaks kella viieni hommikul vaikus olema.
Silmad valutavad ja ma olen korraga üle- ja alasöönud. Tahaks midagi sooja ja toitvat, midagi, mis poleks küpsis ega komm.
Kaks check-in'i veel avatud. Üks veel. Tuul ikka ulub. Natuke sürr tunne on. Hehh, kas meie kannatused ka väärilise tasu saavad? Päris kõva tuul ikka. Nagu uluks kusagil lae all lausa, aga siin on küll päris soe ja tuuline ka pole.
Minu ees, järgmises reas on vististi mingi norra seltskond/perekond? Päris heas tujus paistavad.
Kell on 22:20 kohaliku aja järgi (00:20 Eestis). Väsimus on. ootame pikisilmi hommikut. Nagu ulmefilmis. Ja päike tõuseb. Ka see öö lõppeb?
