4. veebruar
Kell kümme läbi midagi öösel.
Täna oli meie reisil ametlikult kõige seikluslikum päev! Aga enne eilsest õhtust.
Tegime oma esimese mõnnama reisi hotellist välja ja käisime kurvi taga. Jalutasime mööda tänavat hotellist eemale, sattusime getosse ja marssisime tagasi.
Esimene isetehtud toit siin. Seene-juustu omlett, toorsalat, vein ja magustoiduks rullbiskviit jäätisega nägid väga apetiitsed välja. Omlett maitses nagu k**a. Ilmselt seentest. Kõik jäid väga rahule. Kiitus kokale!
Täna oli nii:
Hommikul ei viitsinud keegi tõusta (midagi uut!). Aga tegime selle pingutuse ja mökkasime meigigi näkku enne oma grand entrance'i hommikusöögilauas. Varastasime 2 pakikest võid oma tillukese köögi tarbeks. Öeldes "me" ei mõtle ma tingimata iseennast.
Registratuurist uurisime saareavastamise võimalusi. Saime peotäie voldikuid. Panime ka need tuuri.
Valisime 33€ ekskursiooni (per lõust), mis viib meid homme st 5. veebruaril avastama saare rohelist ja võlutud lääneosa. Tundub lahe. ☺
Haaratuna oma suurtest plaanidest, virutasime hotelli retseptsioonist bussiaegade tabeli ja tormasime linna. Tasuta buss tõi meid kesklinna. Otse kaubanduskeskuse ukse ette. Võtsime seda kui märki. Töllasime mööda poode, sealt kesklinna, meie Birxiga võtsime automaadist raha ja siis suundusime avastama. Kesklinn oli maagiline!
Aknaluukidega kaetud aknad, punased kivikagtused, valged majad, ilusad inimesed, veel ilusamad kohalikud muchaachod ja päike! Jessss. Olime ilusad ja heas tujus. Mina sain Leenile maailma lahedaima kingi! Superrahul!
Linnas avastasime veel parke ja ronisime sadamakindlusel. Superpildid sealt!
Prügiautotöötaja (-kaassõitja?) pani pika vile maha, kui meid tänaval nägi. Kellele päeva kõrg-, kellele madalpunkt.
Vahepeal oli meeletult palav, aga kui tuul puhus, polnud viga. Ja mina plaanisin veel mantli kaasa võtta! Fox sai poodidest kiisumaski, kaelakee... Ja midagi. Igatahes oli mu seljakotis mingil hetkel rohkem kui üks tema pakk.
Seljakott lagunes ära. Mitte tingimata Foxi pakkide tõttu, kuigi ma ei välistaks seda võimalust, et mitte jätta end ilma asja kompensatsioonilisest küljest. Igatahes. Sellest ka meie järgmine seiklus. Kuna seljakott lagunes ära, avanes mu rahakotile tee kauaoodatud vabadusse ja ta kasutas selle avanenud võimaluse ka silmapilkselt ära. Läks omapäi reisima niiöelda. Avastasin tema valusa puudumise ühes söögikohas peale oma toidu tellimist.
Imelikul kombel polnud ma üldse eriti imestunud. Olin sellega nagu mingil moel juba arvestanud. Ja mis elu sel rahakotil siin ongi? koguaeg tühjus, pimedus...
Tuju nullis see meil kõigil muidugi ära. Enam ei tahtnud kohe midagi teha, aga jalutasime veel, tegime pilte, mina helistasin kohe mobiililt, mis oli otsustanud minuga jääda, Ühispanga infoliinile ja sulgesin oma kaardid... Fox ostis ära oma unelmatekoti ja oli õnnejunnis. Kahjuks ei olnud temaga samas konditsioonis tema seedetrakt. Aga sellest me ei räägi.
Jõudsime otsusele, et mu rahakott ja tema puudumine meie reisi ei riku ja pole üleriikliku katastroofi tähtsusega.
Õpetasin Birxile bussis tänupalve Elule, mis meid sellesse absoluutselt rikastavasse, ülimalt väärtusliku õppetunnina arvesse minevasse paradiisi oli saatnud. Sest iga hetk, milles me elame on paradiis ja alati võib hullemini minna. Iga asja eest tuleb tänulik olla, sest see on õppetund, mille sa pead auga läbima. Ja siis me saime vastuse.
Hotelli jõudnud, küsisin võtme ja kurtsin teenindajale täiesti operatiivselt oma kurba saatust. Pärast mu passi piilumist teatas ta, et tänu minu rahakoti vahel olnud hotelli toakaardile ja registratuurist pätsatud bussiplaanile on mu rahakott juba alustanud minu otsinguid ning soovib minu kaitsvasse rüppa tgasi pöörduda. Tuli talle vaid ostukeskusse järele minna.
Egas midagi. Ots ringi. Peldikusse. Ja siis tgasi tasuta bussi. Kesklinna. Poodi. Jutuajamine keskuse turvaga, kes pärast minu juhiloa pildi puurimist mu põgenenud rahakoti mulle tagastas. Kõik 147€ oli rahakotis alles.
Tähistamise mõttes ostsin kaelakee (imeilus!!) ja tegin oma truudele kaaslastele paar pudelit veini välja. Ootasime uuesti oma tasuta bussi, istusime (neljandat korda sel päeval!!!) väsinult sinna maha ja surmasooviga juht tagurdas meid otse Himaalaja tipus asuva hotelli ukse ette.
Keegi enam poodi minna ei viitsinud, seega jäid spagetid ära. Tegin paprikaga munaputru, toorsalatit ja endale ja Birxile steiki. Taas ääretult kunstipärane. Kiideti ka veel. Mida sa hing veel soovid???
Pärast kahte pudelit veinitegid mu truud kaaslased ka tripi välibasseini äärde ja käisid esimest korda ujumas.
Uksumatu, kui tore siin kõik on! Hirmujtav, võõras, tundmatu, huvitav, imeline ja imetore! Meie esimene pikk välisreis, esimest korda omapäi, esimesed suured seiklused ja probleemid... Ja kuigi mina ja Fox, me kaks vingujat, juba esimesel päeval koduigatsust tundsime, on see ikkagi kõige ilusam ja suurepärasem reis...
Istuda topi väel öösel kell üksteist hotelli seitsmenda korruse rõdul, mitte tunda külma ja vaadata rahulikku (kui need f***ing koerad f***ing väljaarvata, f*** küll!) linnapanoraami, tulesid, teada et seal, pimeduse taga on ookean... See on parem kui miski muu! Ja meie tegime seda! Päris ise! Päris omapäi!
Kell kümme läbi midagi öösel.
Täna oli meie reisil ametlikult kõige seikluslikum päev! Aga enne eilsest õhtust.
Tegime oma esimese mõnnama reisi hotellist välja ja käisime kurvi taga. Jalutasime mööda tänavat hotellist eemale, sattusime getosse ja marssisime tagasi.
Esimene isetehtud toit siin. Seene-juustu omlett, toorsalat, vein ja magustoiduks rullbiskviit jäätisega nägid väga apetiitsed välja. Omlett maitses nagu k**a. Ilmselt seentest. Kõik jäid väga rahule. Kiitus kokale!
Täna oli nii:
Hommikul ei viitsinud keegi tõusta (midagi uut!). Aga tegime selle pingutuse ja mökkasime meigigi näkku enne oma grand entrance'i hommikusöögilauas. Varastasime 2 pakikest võid oma tillukese köögi tarbeks. Öeldes "me" ei mõtle ma tingimata iseennast.
Registratuurist uurisime saareavastamise võimalusi. Saime peotäie voldikuid. Panime ka need tuuri.
Valisime 33€ ekskursiooni (per lõust), mis viib meid homme st 5. veebruaril avastama saare rohelist ja võlutud lääneosa. Tundub lahe. ☺
Haaratuna oma suurtest plaanidest, virutasime hotelli retseptsioonist bussiaegade tabeli ja tormasime linna. Tasuta buss tõi meid kesklinna. Otse kaubanduskeskuse ukse ette. Võtsime seda kui märki. Töllasime mööda poode, sealt kesklinna, meie Birxiga võtsime automaadist raha ja siis suundusime avastama. Kesklinn oli maagiline!
Aknaluukidega kaetud aknad, punased kivikagtused, valged majad, ilusad inimesed, veel ilusamad kohalikud muchaachod ja päike! Jessss. Olime ilusad ja heas tujus. Mina sain Leenile maailma lahedaima kingi! Superrahul!
Linnas avastasime veel parke ja ronisime sadamakindlusel. Superpildid sealt!
Prügiautotöötaja (-kaassõitja?) pani pika vile maha, kui meid tänaval nägi. Kellele päeva kõrg-, kellele madalpunkt.
Vahepeal oli meeletult palav, aga kui tuul puhus, polnud viga. Ja mina plaanisin veel mantli kaasa võtta! Fox sai poodidest kiisumaski, kaelakee... Ja midagi. Igatahes oli mu seljakotis mingil hetkel rohkem kui üks tema pakk.
Seljakott lagunes ära. Mitte tingimata Foxi pakkide tõttu, kuigi ma ei välistaks seda võimalust, et mitte jätta end ilma asja kompensatsioonilisest küljest. Igatahes. Sellest ka meie järgmine seiklus. Kuna seljakott lagunes ära, avanes mu rahakotile tee kauaoodatud vabadusse ja ta kasutas selle avanenud võimaluse ka silmapilkselt ära. Läks omapäi reisima niiöelda. Avastasin tema valusa puudumise ühes söögikohas peale oma toidu tellimist.
Imelikul kombel polnud ma üldse eriti imestunud. Olin sellega nagu mingil moel juba arvestanud. Ja mis elu sel rahakotil siin ongi? koguaeg tühjus, pimedus...
Tuju nullis see meil kõigil muidugi ära. Enam ei tahtnud kohe midagi teha, aga jalutasime veel, tegime pilte, mina helistasin kohe mobiililt, mis oli otsustanud minuga jääda, Ühispanga infoliinile ja sulgesin oma kaardid... Fox ostis ära oma unelmatekoti ja oli õnnejunnis. Kahjuks ei olnud temaga samas konditsioonis tema seedetrakt. Aga sellest me ei räägi.
Jõudsime otsusele, et mu rahakott ja tema puudumine meie reisi ei riku ja pole üleriikliku katastroofi tähtsusega.
Õpetasin Birxile bussis tänupalve Elule, mis meid sellesse absoluutselt rikastavasse, ülimalt väärtusliku õppetunnina arvesse minevasse paradiisi oli saatnud. Sest iga hetk, milles me elame on paradiis ja alati võib hullemini minna. Iga asja eest tuleb tänulik olla, sest see on õppetund, mille sa pead auga läbima. Ja siis me saime vastuse.
Hotelli jõudnud, küsisin võtme ja kurtsin teenindajale täiesti operatiivselt oma kurba saatust. Pärast mu passi piilumist teatas ta, et tänu minu rahakoti vahel olnud hotelli toakaardile ja registratuurist pätsatud bussiplaanile on mu rahakott juba alustanud minu otsinguid ning soovib minu kaitsvasse rüppa tgasi pöörduda. Tuli talle vaid ostukeskusse järele minna.
Egas midagi. Ots ringi. Peldikusse. Ja siis tgasi tasuta bussi. Kesklinna. Poodi. Jutuajamine keskuse turvaga, kes pärast minu juhiloa pildi puurimist mu põgenenud rahakoti mulle tagastas. Kõik 147€ oli rahakotis alles.
Tähistamise mõttes ostsin kaelakee (imeilus!!) ja tegin oma truudele kaaslastele paar pudelit veini välja. Ootasime uuesti oma tasuta bussi, istusime (neljandat korda sel päeval!!!) väsinult sinna maha ja surmasooviga juht tagurdas meid otse Himaalaja tipus asuva hotelli ukse ette.
Keegi enam poodi minna ei viitsinud, seega jäid spagetid ära. Tegin paprikaga munaputru, toorsalatit ja endale ja Birxile steiki. Taas ääretult kunstipärane. Kiideti ka veel. Mida sa hing veel soovid???
Pärast kahte pudelit veinitegid mu truud kaaslased ka tripi välibasseini äärde ja käisid esimest korda ujumas.
Uksumatu, kui tore siin kõik on! Hirmujtav, võõras, tundmatu, huvitav, imeline ja imetore! Meie esimene pikk välisreis, esimest korda omapäi, esimesed suured seiklused ja probleemid... Ja kuigi mina ja Fox, me kaks vingujat, juba esimesel päeval koduigatsust tundsime, on see ikkagi kõige ilusam ja suurepärasem reis...
Istuda topi väel öösel kell üksteist hotelli seitsmenda korruse rõdul, mitte tunda külma ja vaadata rahulikku (kui need f***ing koerad f***ing väljaarvata, f*** küll!) linnapanoraami, tulesid, teada et seal, pimeduse taga on ookean... See on parem kui miski muu! Ja meie tegime seda! Päris ise! Päris omapäi!
