Äratus oli üheksa paiku. Ärkamine ise 10 ringis. Jube väss oli, aga eile olin kaua üleval ka, lugesin poole üheni. Igastahes olime kella 10:40-ks bussijaamas, kust 17,5 naela eest saime piletid, kobistasime bussi teisele korrusele ja paarikümne minuti pärast olime kohal.
Stonehenge oli mõnevõrra väiksem, kui ma ette olin kujutanud, aga noo... Elamust see väike detail muidugi ei pisendanud. Tegime kuhja pilte, Fox viilutas oma varba ära ja suht täpselt jõudsime bussile ka veel.
Ilge tuul oli, mainin ära veel, kõigil fotodel olen ma sellepärast punkari moodi veits.
Peale Stonehenge'i käisime Old Sarumis. Seal oli kunagi enne Salisburyt suur katedraal ja seal asus kuninglik loss ka. Selle ase on nüüd alles seal veel, aga enamus kive veeti sealt minema, et ehitada praegune Salisbury katedraal. Kogu värk koliti pmst tükk maad kaugemale, sest Old Sarumis sai joogivesi otsa. Ja mingi põhjus oli kiriku ja sõjaväe vahelistes tülides, aga sellest osast ma ei saanud eriti aru. Ühesõnaga, ajalugu kapaga lausa :)
Sealt tulime bussiga tagasi Salisburysse, kus tegime sooja toidu pausi Burger Kingis ja jalutasime tänavaturul. Sain nummid varbarõngad, ühe odava raamatu veel ja Birxile suveniiriks kella.
Pmst kuna ma olen mingil hetkel kuhugi kaotanud 20 naela, siis läheb päeva-eelarve tiba kitsamaks, aga katastroofi kah veel pole. Ma olen geenius. Phehh.
Pakkisin oma koti kokku. Kurb kohe mõelda, et homme oleme jälle teel ja ei tea, mis ees ootab. Siiani on kõik väga PRO olnud muidugi. Visakme igsse mõeldavasse poriloiku ja kaevu münte, et reis õnnestuks. Annan teada, mis toimub.
Bussis, teel Salisbury poole
Äratuskellad helisesid 7:30 ja 8:00 vahel. Oli alles tegu nende kõigi vaigistamisega! (Fox oli nimelt enda oma minu voodi taha põrandale laadima pannud, ma rähklesin seal pead pidi voodi all nagu hull) Magasin rahulikult üheksani.
Siis algas pakkimine ja niiskete riiete kotti toppimine ja pesemine ja...
No ühesõnaga, kümneks olime hotellist läinud. Vihma tibutas, tänavatelt olid kadunud kõik nädalavahetusetibid, kes nägid välja nagu oleks nad teel Seks ja Linn teise filmi castingule. Esmaspäeva hommik ju. Tüüpiline. Peaaegu kohe leidsime vaimustava 5-KORRUSELISE raamatupoe, kuhu sukeldusime. Ohhh, paradiis asub Londoni kesklinnas! Sain kaks imalat naistekat. Hehh. Ühe olen juba pmst läbi lapanud. Just nagu mulle meeldib, ajusid pole üldse vaja ragistada, lihtsalt mõnus ajaviide. Silmadel on midagi teha :D
Igastahes. Kui me seal lõpetanud olime, töllerdasime aeglaselt läbi tibutava vihma Buckinghami palee suunas. Olime juba pmst piletivärava ees, kui väsimus teisi mõtteid meie peadesse pani ja sealsamas tänavaristil läbiviidud üksmeelse rahvahääletuse tulemusel suundusime hoopis Victoria Stationisse, et Londonist lahkuda. Pool tundi oli sel hetkel kell 11:00 väljuva Salisbury bussini aega.
Napilt jõudsime. Pagan, need teed siin pole ikka kirjutamiseks loodud! Ma arvasin, et välismaal on asfalt sile nagu hambaemail ikka.
Aga kuhu ma jäin? Ahjaa. Buss. Väga PRO, nahast istmed, turvavööd... Absoluutselt ei tea, mis Salisburys saab. Loodame parimat. St et hostelis on kolm vaba voodit. See sobiks ideaalselt. Ja vähemalt praeguseks on päike ka välja tulnud. Poole tunni jooksul oleme Salisburys. Pagana buss. Kes sellest käekirjast siin hiljem midagi välja loeb, on ikka hea fantaasiaga.
Autori märkus: mul pole õnneks fantaasiaga kunagi probleeme olnud :)
Kell 16:15 Salisbury Black Horse B&B-s
Issand! Ma olen taevas! Kuulake seda: saabusime Salisburysse graafiku kohaselt kell 14:30 Leidsime viie minuti jooksul Mäki, sõime kõhud täis, käisime WC-s ja leidsime shopping centre'i, kust ma omale plätud ostsin! 4 naela, loodussõbralikud, ümbertöödeldud kummist jalavarjud. Jalga mahuvad ka päris hästi. Päris täpselt. Khm.
Sealt liikusime oma varem väljavalitud hosteli suunas. See oli päris kena, maja ees kasvas miljoni aasta vanune puu, mille ümbermõõt oli teletorni suurune. Palju vanakesi tuias ringi, rahulik koht... Neil oli üks vaba voodi. Väike bump meie muidu nii siledal teel (piltlik väljend, pole kompliment nende auklikele maanteedele). Palusime omale mõnd muud kohta soovitada.
Soovitatud koht oli täiesti väljamüüdud, edasi juhatati meid ühte kahetärnihotelli, kus voodikoha hind oli 70 naela. Tii-ii-ii-ii-bakene üle meie eelarve. Njah. Ühesõnaga, liikusime edasi. Üks soovitatud koht nägi kohe pealevaadates nii fancy välja, et ei hakanud sisse minemagi... Lõpuks jõudsime otsaga Musta Ratsusse. See on jube armas pubi, mille teisel korrusel olevaid tube üüritakse välja. Väga klassikaline, väga ENGLISH. Väga cool!!!
Siin on meie valduses kolmene tuba, mida me ei pea kellegagi jagama, kus on kolm suurepärast voodit tõelise voodipesuga, vannituba on kohe kõrvalruumis ja see on puhas ja kodune! Oh, väikesed asjad teevad ikka õnnelikuks! Ooo, toas on kraanikauss, telekas ja tee või kohvi tegemise võimalus. Heaven!
Homme on plaan Stonehenge'i minna. Tuba on meil homseks ööks ka veel. Mõnus on logeleda. Õnn on meiega.
Kell 16:57 kohaliku aja järgi.
Eile õhtul tegime väikese linnatiiru. Pimedas on Buckinghami palee hästi ilus! Ja saime normaalse treen ingu kah. Ikka jalad põlvini ära kulutada, enne tagasi ei tule. Pimedas Londonis on huvitav jalutada, tänavad on tühjemad, aga mitte vaiksed; vahepeal on sellised pimedad kohad parkide vahel, kus tekib vastupandamatu soov oma käekott rinnale suruda; ja kõik see kokku - valgusmäng, linnahääled, vaikselt vestlevad ja jalutavad inimesed... Selle järgi võiks igatsema hakata küll, isegi, kui linnaelu muidu ei tõmba.
Nägime oma toanaabri ka ära. Päris OK tõmmu poiss (Leeni pakub, et brasiillane). Tuli öösel, hiilis mööda tuba nagu kiisumiisu, kahjuks magasin enne tema tulekut näoga seina poole ja ei tundunud viisakas end ümber pöörata, et ta lahtiriietumisest osa saada.
Hommikul äratus kell 08:00, tutvumine hommikusöögiruumiga, arusaamatused joogiautomaadiga ja kõige krooniks tulekahjuhäire. Evakueerusime tänavale (seda on palju öelda tegelt selle kohta, et me liikusime kiirusega meeter kümne minuti jooksul alla seitsmendalt korruselt mööda maja ainsat treppi ja kaheksa korruse jagu rahvast oli sellel trepil koos meiega) ja oma tuppa tagasi saamiseks pidime ootama oma pool tundi. Poed olid alles kinni, kohutav janu oli... Osadel oli muidugi hullem kui meil, üks tüdruk jooksis voodilinaga mööda tänavat ja...
Tagasi sees, esimene tripp oli kohe joogiautomaadini jälle. Varitsesime teisi kasutajaid, jälgisime nende iga liigutust... Ja kolmas katse automaadist vett kätte saada oli edukas. Mmm, oma veepudel on ikka haruldane varandus :D
Kümne ringis töllasime linna. Eesmärk: vahtkonna vahetus Buckingham Palace'is. Esialgu oli väike kaardi valelugemine, aga meil õnnestus siiski 11:00 palee ees olla. Meeletud massid. Need muhvidega valvurid on ilgelt nummid.
Kuna kella 11:45-ks olid kõigi kõhud tapvalt tühjad, lonkisime Hyde Parki vastas asuvasse Mäkki, kotid toiduga kaasa ja Parki piknikule. Pole olemas mõnusamat einet! Murul peesitades ja oma haigeid jalgu päikese (OK, tegelt oli pilves) poole sirutades burksi mugida ja lihtsalt lebotada. Ja kõht oli sooja toitu ääreni täis!
Siis tagasi Buckinghami palee juurde, meeletu saba piletikassades šokeeris ja sundis kuninganna edasiseks lükkama. Jalutasime St. James' Parkis, nägime Big Beni ja parlamendihoonet, sõitsime London Eye'ga. Ohhh, see oli lahe ja skeeri ja lahe ja värki =D
Trafalgar Square, Nelsoni kuju, Sri Lankal toimuva veresauna vastane massiline meeleavaldus, mille keskele me sattusime ja kus me olime kolm väikest valget täpikest muidu väga tõmmus meres :D Me nägime kõike. Lõpuks pikk matk tagasi hotelli ja lähedal asuva poe avastamine. Oo, vesi, elu alus! :D
Dushiruumis pole apparently sooja vett. Väga disturbing. Aga nii kleepuv tunne on, et pole midagi teha. Annan teada, kuidas läks!
Hiljem.
Ja polnudki sooja vett. Ja kitsas oli. Asju polnud kuhugi panna. Uks ei käinud lukus. Aga saime pestud. Neil on siin mingi komme teha ruumid täpselt nii suured, et napilt-napilt mahub kõik sisse. Napilt-napilt mahtus kaks kabiini sellesse avalikku dushiruumi, kus me Leeniga kiljudes ja oiates end külma vee alla sättisime. Naersime end ogaraks. Hea, et ustel lukke pole, siis on vähemalt perverdi-lootust, aga samas, seda perverti oleks võind ootama jäädagi, meie juurde ta igathes ei ilmunud, me oleks võind seal krimpsu tõmmata ja kopsupõletiku saada tema poolest vist.
Tuba on nüüd märgi riideid täis. Loigud igal pool. Akna küljes ripuvad kahed alukad. Hispaanlane pole sellest õnneks probleemi teinud. Saime netti ka. Jei!
25. juuli
Appi, me oleme completely crazy'd!! 16 päeva kusagil Inglismaa avarustes veeta! Seda on ikka kaugelt liiga palju. Ausalt. Ma ei kujuta ette, mis sellest kõigest saab veel...
Eile oli siis meie ametlik lahkumispidu ja Foxy sünna tähistamine. Mis tuletab mulle meelde - PALJU ÕNNE, musirulll!!!!!!! Jälle aasta vanem. See napp paar kuud, kus me ühevanused oleme, on jälle käes =)
Start oli täna kell üheksa. Ema pöördus veel kaks korda koju tagasi ka. Võtsime kütust. Leeni juures olime kell 9:18, Foxy maja ees kell 9:24 Kõigi vanemad olid näost nagu veidi hallid. Õudne on veidi. No okei, mitte veidi, päris õudne on. Me oleme loco'd!
Minu seljakott ei mahtunud turvakontrollis sinna röntgeniaparaati... Päris piinlik. Pidin seda turvamehe huumorist tulvil pilgu all madalamaks tampima. Khm.
Nüüd oleme lennukis. Enam ei saa midagi muuta, I guess. Et siis: meie elu suurim seiklus (so far), here we come!!
Meie ees itsuvad nene noormehed üritasid juba tutvust teha ja puha - küsisid, kas me vene keelt räägime. Täielikus üksmeeles tuli vaikiv pearaputus meilt kõigilt :D Aga reis on igatahes alanud paljutõotavalt.
Hehh. It's OK. Arvatavasti tasub kogu see närvikulu ja värk end ikkagi ära. Oleme hullud, aga ega normaalsed ei koge kah nii palju. Gaad, aidake mind, ma tahan kooojjjuuuuuuu!!!
Närvid on ilgelt püsti ikka. Aga mida rohkem plaane ette läbi rääkida ja üritada rahulikult ette mõelda, seda normaalsemaks läheb. Tegelt on ikka lõbus ka. Ja ärev. Ja tore, in a way. Huhhh.
WE WILL MAKE IT.
Kell 17:20 samal päeval
Hotellis. Jeedam. See on ikka elamus, ma ütlen! Bussipassidega läks aega, aga kätte me nad saime. Korraks selle poole tunnise ootamise sees tekkis küll mõte ka, et aga äkki ei saagi.. Saime, aga mitte päris nii, nagu mõelnud olime. Kuupäeva meile valida ei antud ja alguskuupäevaks pandi tänane, mitte 27. nagu planeerisime. Aga no las ta olla, elab üle küll.
Jumala abiga ja heale õnnele lootes saime bussile. Isegi ÕIGELE bussile! Tund aega sõitu, veidi peamurdmist... Ja väljusime keset Londonit, Hyde Parki külje all Marble Arch'i peatuses.
Orienteerumine hotelli oli juba hullem. Vahepeal ei saanud ikka saba ega sarvi aru, kus me oleme või mida me täpselt kaardil vaatame või otsime. Aga õnneks totaalselt pange ei pannud kordagi. Ikka vaikselt õiges suunas koguaeg.
Ja kui ilus on ikka London! Kui lahe arhitektuur! No loodus võib siin Eestimaaga sarnane olla, aga majad on ikka teine klass. Ja tunne ikka sama - õudne, aga lahe! Me oleme hullud, hullud, hullud... Aga see on ju ometi meie Great Adventure! Kui selle läbi teeme, siis...
Ja nüüd hotelli juurde. Leidmine oli käkiteost keerulisem, aga ei midagi hullu. Tänu mulle ei jooksnud Leeni sellest otsejoones pimesi mööda.
Paberimajandus on killer. Pass peab igl momendil näpus olema. Täna on seda juba... Mis see on siis? 7 korda näitama pidanud. Phehh. Ja see pole isegi eriti meelitav passipilt, mis mul seal on.
Ei. Ikkagi hotellist. Panete tähele, kuidas ma seda juttu koguaeg edasi lükkan? Põhjusega. OK, elamuse saab siit täitsa korraliku. Kainda Prison Break stiilis värk. Imeväike tuba, kuhu napilt mahub kaks nari, seina sisse ehitatud kapp ja napilt jääb ruumi ümberpööramiseks. Kui neljakesi püsti seista, tuleb korraga keerata vist. Vannituba ja WC on korruse peale ühised. Akna ees on trellid. Pole ime ka. Selline spartalikkus võib esmapilgul vabasurma ahvatlevaks teha küll.
Ma ei suuda otsusele jõuda, kas see mis me teeme, on hullus või geniaalsus. Hirm on nahas, tahaks koju oma tuttav-turvalisse ümbrusse, kus iga samm ei tekitaks sadu küsimusi.
Aga maailma nägemine-kogemine oli suur osa mu suurest Plaanist. Ja I will stick to it. Ma tahtsin reisida, maailma näha, olla vaba. Ja nüüd olengi. Mis siis, et poolte taastumatute närvirakkude hinnaga.
Õues üürgab mingi alarm. Sugugi ei saa aru, kas maja põleb ja peaks evakueeruma või helistab keegi kusagil uksekella.
Nii. Ma olen reisigeenius. Kaotasin rahakoti. No see on juba nagu traditsioon mul. Aga asjas oli head ka. Käisin seda retseptsioonist küsimas ja kohtusin oma eluarmastusega. Urrhh!! Blond, särasilmne... Liiga noor =D Aga njahh. Küsis mu rahakoti kohta küsimusi, millele ma ei osanud vastata, aga lõpuks saime kokkuleppele. Jalutasime Leeniga tiiru ümber kvartali, palju idamaiseid söögikohti. Hetkel on elu lill.