26. juuli
12:15
Kell 16:57 kohaliku aja järgi.
Eile õhtul tegime väikese linnatiiru. Pimedas on Buckinghami palee hästi ilus! Ja saime normaalse treen ingu kah. Ikka jalad põlvini ära kulutada, enne tagasi ei tule. Pimedas Londonis on huvitav jalutada, tänavad on tühjemad, aga mitte vaiksed; vahepeal on sellised pimedad kohad parkide vahel, kus tekib vastupandamatu soov oma käekott rinnale suruda; ja kõik see kokku - valgusmäng, linnahääled, vaikselt vestlevad ja jalutavad inimesed... Selle järgi võiks igatsema hakata küll, isegi, kui linnaelu muidu ei tõmba.
Nägime oma toanaabri ka ära. Päris OK tõmmu poiss (Leeni pakub, et brasiillane). Tuli öösel, hiilis mööda tuba nagu kiisumiisu, kahjuks magasin enne tema tulekut näoga seina poole ja ei tundunud viisakas end ümber pöörata, et ta lahtiriietumisest osa saada.
Hommikul äratus kell 08:00, tutvumine hommikusöögiruumiga, arusaamatused joogiautomaadiga ja kõige krooniks tulekahjuhäire. Evakueerusime tänavale (seda on palju öelda tegelt selle kohta, et me liikusime kiirusega meeter kümne minuti jooksul alla seitsmendalt korruselt mööda maja ainsat treppi ja kaheksa korruse jagu rahvast oli sellel trepil koos meiega) ja oma tuppa tagasi saamiseks pidime ootama oma pool tundi. Poed olid alles kinni, kohutav janu oli... Osadel oli muidugi hullem kui meil, üks tüdruk jooksis voodilinaga mööda tänavat ja...
Tagasi sees, esimene tripp oli kohe joogiautomaadini jälle. Varitsesime teisi kasutajaid, jälgisime nende iga liigutust... Ja kolmas katse automaadist vett kätte saada oli edukas. Mmm, oma veepudel on ikka haruldane varandus :D
Kümne ringis töllasime linna. Eesmärk: vahtkonna vahetus Buckingham Palace'is. Esialgu oli väike kaardi valelugemine, aga meil õnnestus siiski 11:00 palee ees olla. Meeletud massid. Need muhvidega valvurid on ilgelt nummid.
Kuna kella 11:45-ks olid kõigi kõhud tapvalt tühjad, lonkisime Hyde Parki vastas asuvasse Mäkki, kotid toiduga kaasa ja Parki piknikule. Pole olemas mõnusamat einet! Murul peesitades ja oma haigeid jalgu päikese (OK, tegelt oli pilves) poole sirutades burksi mugida ja lihtsalt lebotada. Ja kõht oli sooja toitu ääreni täis!
Siis tagasi Buckinghami palee juurde, meeletu saba piletikassades šokeeris ja sundis kuninganna edasiseks lükkama. Jalutasime St. James' Parkis, nägime Big Beni ja parlamendihoonet, sõitsime London Eye'ga. Ohhh, see oli lahe ja skeeri ja lahe ja värki =D
Trafalgar Square, Nelsoni kuju, Sri Lankal toimuva veresauna vastane massiline meeleavaldus, mille keskele me sattusime ja kus me olime kolm väikest valget täpikest muidu väga tõmmus meres :D Me nägime kõike. Lõpuks pikk matk tagasi hotelli ja lähedal asuva poe avastamine. Oo, vesi, elu alus! :D
Dushiruumis pole apparently sooja vett. Väga disturbing. Aga nii kleepuv tunne on, et pole midagi teha. Annan teada, kuidas läks!
Hiljem.
Ja polnudki sooja vett. Ja kitsas oli. Asju polnud kuhugi panna. Uks ei käinud lukus. Aga saime pestud. Neil on siin mingi komme teha ruumid täpselt nii suured, et napilt-napilt mahub kõik sisse. Napilt-napilt mahtus kaks kabiini sellesse avalikku dushiruumi, kus me Leeniga kiljudes ja oiates end külma vee alla sättisime. Naersime end ogaraks. Hea, et ustel lukke pole, siis on vähemalt perverdi-lootust, aga samas, seda perverti oleks võind ootama jäädagi, meie juurde ta igathes ei ilmunud, me oleks võind seal krimpsu tõmmata ja kopsupõletiku saada tema poolest vist.
Tuba on nüüd märgi riideid täis. Loigud igal pool. Akna küljes ripuvad kahed alukad. Hispaanlane pole sellest õnneks probleemi teinud. Saime netti ka. Jei!
Eile õhtul tegime väikese linnatiiru. Pimedas on Buckinghami palee hästi ilus! Ja saime normaalse treen ingu kah. Ikka jalad põlvini ära kulutada, enne tagasi ei tule. Pimedas Londonis on huvitav jalutada, tänavad on tühjemad, aga mitte vaiksed; vahepeal on sellised pimedad kohad parkide vahel, kus tekib vastupandamatu soov oma käekott rinnale suruda; ja kõik see kokku - valgusmäng, linnahääled, vaikselt vestlevad ja jalutavad inimesed... Selle järgi võiks igatsema hakata küll, isegi, kui linnaelu muidu ei tõmba.
Nägime oma toanaabri ka ära. Päris OK tõmmu poiss (Leeni pakub, et brasiillane). Tuli öösel, hiilis mööda tuba nagu kiisumiisu, kahjuks magasin enne tema tulekut näoga seina poole ja ei tundunud viisakas end ümber pöörata, et ta lahtiriietumisest osa saada.
Hommikul äratus kell 08:00, tutvumine hommikusöögiruumiga, arusaamatused joogiautomaadiga ja kõige krooniks tulekahjuhäire. Evakueerusime tänavale (seda on palju öelda tegelt selle kohta, et me liikusime kiirusega meeter kümne minuti jooksul alla seitsmendalt korruselt mööda maja ainsat treppi ja kaheksa korruse jagu rahvast oli sellel trepil koos meiega) ja oma tuppa tagasi saamiseks pidime ootama oma pool tundi. Poed olid alles kinni, kohutav janu oli... Osadel oli muidugi hullem kui meil, üks tüdruk jooksis voodilinaga mööda tänavat ja...
Tagasi sees, esimene tripp oli kohe joogiautomaadini jälle. Varitsesime teisi kasutajaid, jälgisime nende iga liigutust... Ja kolmas katse automaadist vett kätte saada oli edukas. Mmm, oma veepudel on ikka haruldane varandus :D
Kümne ringis töllasime linna. Eesmärk: vahtkonna vahetus Buckingham Palace'is. Esialgu oli väike kaardi valelugemine, aga meil õnnestus siiski 11:00 palee ees olla. Meeletud massid. Need muhvidega valvurid on ilgelt nummid.
Kuna kella 11:45-ks olid kõigi kõhud tapvalt tühjad, lonkisime Hyde Parki vastas asuvasse Mäkki, kotid toiduga kaasa ja Parki piknikule. Pole olemas mõnusamat einet! Murul peesitades ja oma haigeid jalgu päikese (OK, tegelt oli pilves) poole sirutades burksi mugida ja lihtsalt lebotada. Ja kõht oli sooja toitu ääreni täis!
Siis tagasi Buckinghami palee juurde, meeletu saba piletikassades šokeeris ja sundis kuninganna edasiseks lükkama. Jalutasime St. James' Parkis, nägime Big Beni ja parlamendihoonet, sõitsime London Eye'ga. Ohhh, see oli lahe ja skeeri ja lahe ja värki =D
Trafalgar Square, Nelsoni kuju, Sri Lankal toimuva veresauna vastane massiline meeleavaldus, mille keskele me sattusime ja kus me olime kolm väikest valget täpikest muidu väga tõmmus meres :D Me nägime kõike. Lõpuks pikk matk tagasi hotelli ja lähedal asuva poe avastamine. Oo, vesi, elu alus! :D
Dushiruumis pole apparently sooja vett. Väga disturbing. Aga nii kleepuv tunne on, et pole midagi teha. Annan teada, kuidas läks!
Hiljem.
Ja polnudki sooja vett. Ja kitsas oli. Asju polnud kuhugi panna. Uks ei käinud lukus. Aga saime pestud. Neil on siin mingi komme teha ruumid täpselt nii suured, et napilt-napilt mahub kõik sisse. Napilt-napilt mahtus kaks kabiini sellesse avalikku dushiruumi, kus me Leeniga kiljudes ja oiates end külma vee alla sättisime. Naersime end ogaraks. Hea, et ustel lukke pole, siis on vähemalt perverdi-lootust, aga samas, seda perverti oleks võind ootama jäädagi, meie juurde ta igathes ei ilmunud, me oleks võind seal krimpsu tõmmata ja kopsupõletiku saada tema poolest vist.
Tuba on nüüd märgi riideid täis. Loigud igal pool. Akna küljes ripuvad kahed alukad. Hispaanlane pole sellest õnneks probleemi teinud. Saime netti ka. Jei!
