25. juuli
Appi, me oleme completely crazy'd!! 16 päeva kusagil Inglismaa avarustes veeta! Seda on ikka kaugelt liiga palju. Ausalt. Ma ei kujuta ette, mis sellest kõigest saab veel...
Eile oli siis meie ametlik lahkumispidu ja Foxy sünna tähistamine. Mis tuletab mulle meelde - PALJU ÕNNE, musirulll!!!!!!! Jälle aasta vanem. See napp paar kuud, kus me ühevanused oleme, on jälle käes =)
Start oli täna kell üheksa. Ema pöördus veel kaks korda koju tagasi ka. Võtsime kütust. Leeni juures olime kell 9:18, Foxy maja ees kell 9:24 Kõigi vanemad olid näost nagu veidi hallid. Õudne on veidi. No okei, mitte veidi, päris õudne on. Me oleme loco'd!
Minu seljakott ei mahtunud turvakontrollis sinna röntgeniaparaati... Päris piinlik. Pidin seda turvamehe huumorist tulvil pilgu all madalamaks tampima. Khm.
Nüüd oleme lennukis. Enam ei saa midagi muuta, I guess. Et siis: meie elu suurim seiklus (so far), here we come!!
Meie ees itsuvad nene noormehed üritasid juba tutvust teha ja puha - küsisid, kas me vene keelt räägime. Täielikus üksmeeles tuli vaikiv pearaputus meilt kõigilt :D Aga reis on igatahes alanud paljutõotavalt.
Hehh. It's OK. Arvatavasti tasub kogu see närvikulu ja värk end ikkagi ära. Oleme hullud, aga ega normaalsed ei koge kah nii palju. Gaad, aidake mind, ma tahan kooojjjuuuuuuu!!!
Närvid on ilgelt püsti ikka. Aga mida rohkem plaane ette läbi rääkida ja üritada rahulikult ette mõelda, seda normaalsemaks läheb. Tegelt on ikka lõbus ka. Ja ärev. Ja tore, in a way. Huhhh.
WE WILL MAKE IT.
Kell 17:20 samal päeval
Hotellis. Jeedam. See on ikka elamus, ma ütlen! Bussipassidega läks aega, aga kätte me nad saime. Korraks selle poole tunnise ootamise sees tekkis küll mõte ka, et aga äkki ei saagi.. Saime, aga mitte päris nii, nagu mõelnud olime. Kuupäeva meile valida ei antud ja alguskuupäevaks pandi tänane, mitte 27. nagu planeerisime. Aga no las ta olla, elab üle küll.
Jumala abiga ja heale õnnele lootes saime bussile. Isegi ÕIGELE bussile! Tund aega sõitu, veidi peamurdmist... Ja väljusime keset Londonit, Hyde Parki külje all Marble Arch'i peatuses.
Orienteerumine hotelli oli juba hullem. Vahepeal ei saanud ikka saba ega sarvi aru, kus me oleme või mida me täpselt kaardil vaatame või otsime. Aga õnneks totaalselt pange ei pannud kordagi. Ikka vaikselt õiges suunas koguaeg.
Ja kui ilus on ikka London! Kui lahe arhitektuur! No loodus võib siin Eestimaaga sarnane olla, aga majad on ikka teine klass. Ja tunne ikka sama - õudne, aga lahe! Me oleme hullud, hullud, hullud... Aga see on ju ometi meie Great Adventure! Kui selle läbi teeme, siis...
Ja nüüd hotelli juurde. Leidmine oli käkiteost keerulisem, aga ei midagi hullu. Tänu mulle ei jooksnud Leeni sellest otsejoones pimesi mööda.
Paberimajandus on killer. Pass peab igl momendil näpus olema. Täna on seda juba... Mis see on siis? 7 korda näitama pidanud. Phehh. Ja see pole isegi eriti meelitav passipilt, mis mul seal on.
Ei. Ikkagi hotellist. Panete tähele, kuidas ma seda juttu koguaeg edasi lükkan? Põhjusega. OK, elamuse saab siit täitsa korraliku. Kainda Prison Break stiilis värk. Imeväike tuba, kuhu napilt mahub kaks nari, seina sisse ehitatud kapp ja napilt jääb ruumi ümberpööramiseks. Kui neljakesi püsti seista, tuleb korraga keerata vist. Vannituba ja WC on korruse peale ühised. Akna ees on trellid. Pole ime ka. Selline spartalikkus võib esmapilgul vabasurma ahvatlevaks teha küll.
Ma ei suuda otsusele jõuda, kas see mis me teeme, on hullus või geniaalsus. Hirm on nahas, tahaks koju oma tuttav-turvalisse ümbrusse, kus iga samm ei tekitaks sadu küsimusi.
Aga maailma nägemine-kogemine oli suur osa mu suurest Plaanist. Ja I will stick to it. Ma tahtsin reisida, maailma näha, olla vaba. Ja nüüd olengi. Mis siis, et poolte taastumatute närvirakkude hinnaga.
Õues üürgab mingi alarm. Sugugi ei saa aru, kas maja põleb ja peaks evakueeruma või helistab keegi kusagil uksekella.
Nii. Ma olen reisigeenius. Kaotasin rahakoti. No see on juba nagu traditsioon mul. Aga asjas oli head ka. Käisin seda retseptsioonist küsimas ja kohtusin oma eluarmastusega. Urrhh!! Blond, särasilmne... Liiga noor =D Aga njahh. Küsis mu rahakoti kohta küsimusi, millele ma ei osanud vastata, aga lõpuks saime kokkuleppele. Jalutasime Leeniga tiiru ümber kvartali, palju idamaiseid söögikohti. Hetkel on elu lill.
Appi, me oleme completely crazy'd!! 16 päeva kusagil Inglismaa avarustes veeta! Seda on ikka kaugelt liiga palju. Ausalt. Ma ei kujuta ette, mis sellest kõigest saab veel...
Eile oli siis meie ametlik lahkumispidu ja Foxy sünna tähistamine. Mis tuletab mulle meelde - PALJU ÕNNE, musirulll!!!!!!! Jälle aasta vanem. See napp paar kuud, kus me ühevanused oleme, on jälle käes =)
Start oli täna kell üheksa. Ema pöördus veel kaks korda koju tagasi ka. Võtsime kütust. Leeni juures olime kell 9:18, Foxy maja ees kell 9:24 Kõigi vanemad olid näost nagu veidi hallid. Õudne on veidi. No okei, mitte veidi, päris õudne on. Me oleme loco'd!
Minu seljakott ei mahtunud turvakontrollis sinna röntgeniaparaati... Päris piinlik. Pidin seda turvamehe huumorist tulvil pilgu all madalamaks tampima. Khm.
Nüüd oleme lennukis. Enam ei saa midagi muuta, I guess. Et siis: meie elu suurim seiklus (so far), here we come!!
Meie ees itsuvad nene noormehed üritasid juba tutvust teha ja puha - küsisid, kas me vene keelt räägime. Täielikus üksmeeles tuli vaikiv pearaputus meilt kõigilt :D Aga reis on igatahes alanud paljutõotavalt.
Hehh. It's OK. Arvatavasti tasub kogu see närvikulu ja värk end ikkagi ära. Oleme hullud, aga ega normaalsed ei koge kah nii palju. Gaad, aidake mind, ma tahan kooojjjuuuuuuu!!!
Närvid on ilgelt püsti ikka. Aga mida rohkem plaane ette läbi rääkida ja üritada rahulikult ette mõelda, seda normaalsemaks läheb. Tegelt on ikka lõbus ka. Ja ärev. Ja tore, in a way. Huhhh.
WE WILL MAKE IT.
Kell 17:20 samal päeval
Hotellis. Jeedam. See on ikka elamus, ma ütlen! Bussipassidega läks aega, aga kätte me nad saime. Korraks selle poole tunnise ootamise sees tekkis küll mõte ka, et aga äkki ei saagi.. Saime, aga mitte päris nii, nagu mõelnud olime. Kuupäeva meile valida ei antud ja alguskuupäevaks pandi tänane, mitte 27. nagu planeerisime. Aga no las ta olla, elab üle küll.
Jumala abiga ja heale õnnele lootes saime bussile. Isegi ÕIGELE bussile! Tund aega sõitu, veidi peamurdmist... Ja väljusime keset Londonit, Hyde Parki külje all Marble Arch'i peatuses.
Orienteerumine hotelli oli juba hullem. Vahepeal ei saanud ikka saba ega sarvi aru, kus me oleme või mida me täpselt kaardil vaatame või otsime. Aga õnneks totaalselt pange ei pannud kordagi. Ikka vaikselt õiges suunas koguaeg.
Ja kui ilus on ikka London! Kui lahe arhitektuur! No loodus võib siin Eestimaaga sarnane olla, aga majad on ikka teine klass. Ja tunne ikka sama - õudne, aga lahe! Me oleme hullud, hullud, hullud... Aga see on ju ometi meie Great Adventure! Kui selle läbi teeme, siis...
Ja nüüd hotelli juurde. Leidmine oli käkiteost keerulisem, aga ei midagi hullu. Tänu mulle ei jooksnud Leeni sellest otsejoones pimesi mööda.
Paberimajandus on killer. Pass peab igl momendil näpus olema. Täna on seda juba... Mis see on siis? 7 korda näitama pidanud. Phehh. Ja see pole isegi eriti meelitav passipilt, mis mul seal on.
Ei. Ikkagi hotellist. Panete tähele, kuidas ma seda juttu koguaeg edasi lükkan? Põhjusega. OK, elamuse saab siit täitsa korraliku. Kainda Prison Break stiilis värk. Imeväike tuba, kuhu napilt mahub kaks nari, seina sisse ehitatud kapp ja napilt jääb ruumi ümberpööramiseks. Kui neljakesi püsti seista, tuleb korraga keerata vist. Vannituba ja WC on korruse peale ühised. Akna ees on trellid. Pole ime ka. Selline spartalikkus võib esmapilgul vabasurma ahvatlevaks teha küll.
Ma ei suuda otsusele jõuda, kas see mis me teeme, on hullus või geniaalsus. Hirm on nahas, tahaks koju oma tuttav-turvalisse ümbrusse, kus iga samm ei tekitaks sadu küsimusi.
Aga maailma nägemine-kogemine oli suur osa mu suurest Plaanist. Ja I will stick to it. Ma tahtsin reisida, maailma näha, olla vaba. Ja nüüd olengi. Mis siis, et poolte taastumatute närvirakkude hinnaga.
Õues üürgab mingi alarm. Sugugi ei saa aru, kas maja põleb ja peaks evakueeruma või helistab keegi kusagil uksekella.
Nii. Ma olen reisigeenius. Kaotasin rahakoti. No see on juba nagu traditsioon mul. Aga asjas oli head ka. Käisin seda retseptsioonist küsimas ja kohtusin oma eluarmastusega. Urrhh!! Blond, särasilmne... Liiga noor =D Aga njahh. Küsis mu rahakoti kohta küsimusi, millele ma ei osanud vastata, aga lõpuks saime kokkuleppele. Jalutasime Leeniga tiiru ümber kvartali, palju idamaiseid söögikohti. Hetkel on elu lill.
