13.07.2011

02:46 Arbuusisuhkur
kell 21:45

Firenze. Hotell Piccolo.

Tänane päev kuulus Pisale. Kell 08:53 väljus rong, enne seda tegime rongijaama Mäkis veel hommikukohvid ka. Tunnike rongisõitu ja kohal me olimegi: linn oli maagiline, aga seda on minu jaoks kõik Itaalia linnad. Vähemalt siiani. Vaatame veel, mis kuulidest auklikus ja laipu täis Napolis saab. Kohalikud on meid ometi korduvalt hoiatanud :) 
Igatahes: valutult Pisas, jalutasime mööda linna, vaatasime erinevaid suveniire, ostsime 99-sendi poest veiniavaja, toidukast pudeli tõelist veini, paar pudelit legendaarset Duffi õlut ning Sprite'i ja Fantat. Leidsime üles vildaka torni, tegime tonnide kaupa kohustuslikke tornipilte, eriti neid, kus me torni püsti hoiame, korkisime lahti oma joogid ja vaatasime tunnikese inimesi. Väga palav oli, aga seda paremini joogid mõikasid. Hiljem jalutasime tagasi, ostsime teel omale lehvikud ja käisime Pisa rongijaama Mäkis lõunal. Kui mugav on ikka see, et kõik rongijaamad on siin Mäkke täis?? Burgerid on sama lihtsalt hangitavad kui odav vein. 
Kell 13:54 tagasi Firenzesse. Meie vagunis oli 3 USA kutti, kes olid unustanud oma pileti valideerida, vaesekesed... Ma enne reisi lugesin küll, et on inimesi, kes rongis piletita sõidavad, sest kontroll praktiliselt puudub. No meie kogemus ütleb, et ehk korra iga kümne sõidu kohta õnnestub sul kontrolli vältida. Oleme siiani lausa religioosse täpsusega pileteid komposteerinud. Ja probleeme pole ka olnud. Poisse ähvardati alul lausa 120-eurose trahviga, aga lõpuks pääsesid siiski 15 euroga. Jah, eks see kahtlane oli, aga võinuks pigem rahul olla. Kui tuled võõrale maale, järgi kohalikke reegleid ja kõik on rahul. Ning kui sa reegliterikkumise eest karistada saad, pole midagi vinguda. Too bad, bro. 
Tegime hotellis väikese lõunauinaku ning suundusime õhtul oma hüvastijätu-jalutuskäigule linna. Duomo, Uffizi, õhtune tuledes linn, jõgi ning kena kogukas topsik gelatot, mida võis süüa jõe ääres vaatega vanalinnale. Ilus. 
Nüüd tuleks veel kotid pakkida, sest kell 09:13 läheb homme meie rong Rooma. 
Eile õhtul tegime väikese hüvastijätu-õhtusöögi ka: kena välirestoran, õudustäratavad hinnad, ja imehead toidud. Mina sain värske tomatisalati basiiliku ja oliiviõliga, singi-seenepitsa ja magustoiduks mu elu parima, lausa suussulava tiramisu. Leeni sai tomati-basiilikusaiad, 4 erineva kattega pitsa ja õunakoogi. Peale magustoitu muidugi mõlemale ka kohustuslik sõrmkübaratäis espressot, mis aju korralikult täiskäigule lülitas. Olgem ausad, itaalia kohvi kõrval tundib nüüd iga teine kohv küündimatu lurrina :)
Ja ainus asi, mis mind Itaalias rohkem häirib kui vastikud mürgised sääsed, mille punne ma tihedalt täis olen, on itaalia mehed, kes on ülimalt libedad, nilbed ja vastikult imalate pilkudega. Muidugi mitte kõik - me peame Leeniga skoori ja siiani on meil koos täpselt 5 ulmeilusat Itaalia meest. Aga on ka nilbikud: tüübid, kes sind tänaval sellisel moel vaatavad ja sulle selliseid fraase karjuvad, et tekib automaatselt tahtmine dushi alla minna. 
See reis on meid siiani pannud hindama kolme asja: itaalia arhitektuuri, itaalia toitu ja eesti mehi :D
0 Reisikirja | edit post

12.07.2011

02:27 Arbuusisuhkur
kell 14:53

Firenze. 
Hotell Piccolo.

Õues on 36 kraadi palavust varjus ja hotellituba on hetkel meie jaoks sama mõnus kui ahi küpsekanale. Tahaks paari tõmmut meest voodi kõrvale palmioksi lehvitama. Nüüd te siis kujutate ette, kui palav on: midagi rohkemat kui täiesti liikumatut lamamist praegune ilm ei soosi. 
Jalutasime eile mööda Veneetsiat ja jõudsime otsusele, et meil jäi selle maagilise linna jaoks ikka häbematult vähe aega. Peab sinna kunagi tagasi pöörduma. 
Kella 13 ajal sõitsime suure kahjutundega Veneetsiast ära. Kolm ja pool tundi rongisõitu väikeses kupees koos 4 väga jutuka ja ilmselgelt näljase saksa tüdrukuga, üks ümberistumine keset mingit suvalist Firenze äärelinna tühjust ning veel 15 minutit rongisõitu hiljem saabusimegi Firenze keskjaama. 
Hotelli leidmine osutus oodatust lihtsamaks, tuba on muidugi taskuräti-suurune, aga siin on dush ja see on voodiga ning peale seda kena ööd Veneetsia rongijaama trepil oligi voodi meie nõuetelisti peamine tegur. 
Leeni käis veel õhtul linnaga tutvumas, aga mina olin liiga väsinud ja magasin hoopis. Kuumusest hoolimata. See oli peaaegu sama mugav, kui kuumas guljaššis magada.
Täna kella poole kümnest algas linnaekskursioon, käisime Duomot kaemas ja maksime 8 ulmelist eurot, et ronida selles mõnusas kuumuses mööda imekitsaid ja imejärske treppe üles kiriku kupli otsa. Jei! 
Hommikusöögiks 2 croissanti ja klaas caffe lattet läks maksma fantastilised 11 eurot. Magustoiduks mingist tagasihoidlikust putkast võetud tops gelatot 3,5 eurot. Gelato on siin küll to die for! Mmmmmm... 
Et siis täna oleme mööda linna jalutanud, vaatamisväärsustega tutvunud, ja õhtul liigume vist veel korra välja, et rongijaamast homseks piletid ära osta. Homme on nimelt plaanis Pisa. Terve päev vildakate tornide linnas. Eks näeb, kui põnev see olema saab. 
0 Reisikirja | edit post

11.07.2011

03:08 Arbuusisuhkur
Veneetsia tänavakohvik
Kell 08:15

Kui te kunagi tahate kogeda tõelist ulmet, siis tulge ööseks Veneetsiasse. Ja mitte niisama, vaid jätke võtmata hotell ja looge plaan käigupealt. 
That's how it could possibly go: 

Sa saabud Veneetsiasse, ütleme, kell 23:50. Astud terminalist välja: poolkuu, tuledes majad, kanal otse terminali ees. Sa tunned end nii elus, nii õiges kohas, nii pagana hästi, et tahaks laulda. Mõned itaalia mehed su ümber juba laulavadki. Need, kes ei laula, vilistavad. See on imeilus. 
Otsustad, et ainuõige viis selles linnas liikuda, on osta 12-tunnine pass vaporettole. Lähed peatusse, ostad automaadist passi. Võimatu tundub seda valideerida, sest see lihtsalt ei mahu valideerimisautomaadi avast sisse. Vaatad igaks juhuks üle absoluutselt kõik kastjad asjandused saja meetri raadiuses, ükski ei tundu su lipikut tahtvat. Oled mures. 16 eurot ja valideerida ei saagi. Aga Itaalias valideeritakse ju kõike. Alati. Lõpuks üks sõbralik turist näitab sulle: ei peagi kuhugi sisse toppima, lehvitad aparaadi ees hoopis. Passiga siis, mitte niisama. Ja muide, seda müstilist turisti kohtad sa sel ööl veel mitmeid kordi, jäta ta nägu meelde. 
Astud esimesele vaporettole. Umbes viie minuti pärast on lõpp-peatus. Kuidagi kiirelt läks, aga okei. Otse peatuse kõrval on sild, kus inimesi karjakaupa aega veedab. Hea, et sa rongijaama juurest omale väikese 4-eurose veinipudeli kaasa ostsid, sest sa oled ametlikult Veneetsias ja on aeg ametlikult tähistada. Traageldad purupurjus inimeste vahelt läbi, leiad rahulikuma paiga, paned asjad üliräpasele tänavale, istud silla käsipuule (mis on tegelikult kivist) ja avad oma veini. Okei, sa oled kunagi paremat saanud. Ja 4 euro eest rohkem ka. Aga see on Veneetsia!! Elu ja armastuse terviseks! Silla alt solberdab läbi vaikiv gondeljeer. Ai, vita e bella! 
Näed palju vägagi sassis sammuga inimesi. Mõtiskled, mida nad küll joovad, et nad nii pidused on. Hakkad kahtlustama, et oleksid pidanud oma neli eurtsi veini asemel hoopis tollesse müstilisse jooki investeerima. 
Kusagilt ilmub välja lühikest kasvu italiaano ja palub suitsu laenuks. Annad. Ta teeb sinu higise ja pesemata välimuse aadressil kiitvaid kommentaare. Sa ei võta neid just kõige puhtama kullana, aga naeratad siiski. Ta kutsub sind enda juurde jooma ja pidutsema. Lubab hommikul linnatuuri teha ja puha. Sa keeldud (või siis, et ei keeldu, aga me soovitame tungivalt keelduda), ta kinnitab, et olete vaid sina ja tema ja teie vahel saab terve öö valitsema ainult siiras sõprus, ei midagi rohkemat. Samal ajal katsub ta äärmiselt veenval ja rahustaval moel su tagumikku. Keeldud uuesti. Aga ta elab ju siin samas! Ta viipab käega ähmaselt suunas, kuhu ta teel oli enne, kui suitsunälg ning sinu kiirgav/leemendav ilu ta rajalt kõrvale paiskasid. Keeldud taas (või siis ka mitte, aga me soovitame tungivalt keelduda). Ta suudleb sind hüvastijätuks mõlemale põsele, kuid ei lahku. Kiidab veelgi sinu lummavat ilu, uurib kes sa oled, kust sa tuled, mis on su nimi. Vastad, aga otsid salaja juba kanalist turvalisemat kohta, kuhu end sillalt heita. Veel paari keeldumise peale sätib ta lõpuks minekule. Sellesse suunda, kust ta alguses ilmus. Ja lehvitab vähemalt kuus korda mobiiltelefoniga enne, kui nurga taha kaob. Itaalia mehed... 
Istud järgmisele vaporettole ja sõidad S. Marco väljakule. Appi, sellist asja pole ju reaalses maailmas olemas! Tähed säravad, suur väljak paneb sind tundma end imetillukesena, arhitektuur on imeilus.. 
Istud ühele tänavakohviku toolile, mis ööseks välja on jäetud. Vaatad taevast ja ümbrust ning tunned end ideaalselt universumiga kooskõlas. Kusagilt ilmub välja keskmist kasvu, aga kuidagi nooruke italiaano ja palub suitsu. Annad. Ta palub luba sinu juurde istuda. Kehitad õlgu, aga viisakus sunnib sind naeratama. Ta pursib kehva inglise keelt ning arendab kaugelt üle oma võimete käivat vestlust su kodumaast ja reisidest. Pakub end sulle Veneetsias öist ekskursiooni tegema. Naeratad ja keeldud. Ta küsib su nime ja vanust ning tegevusala. Kas sa õpid? Töötad? Tunnistad, et ei kumbagi. Lihtsalt elad. ta pakub, et jalutab su rongijaama. Ta teab otseteed. Ainult 25 minutit ja te oleksite kohal. Keeldud. Aga ta elab nagunii sealkandis. Keeldud taas ja kinnitad, et võtad parema meelega vaporetto. ta pakub end sind laevale saatma. Keeldud. Kusagilt ilmub välja tundmatu belglane ja palub suitsu. Hakkad aru saama, et Veneetsia neelab su suitsuvarusid loomakombel. 
Jätad need mehed kus see ja teine ning marsid laevapeatuse poole. Italiaano karjub sulle veel järele, et sa lähed vales suunas. Pakub end sind õigele rajale juhatama. Keeldud, ja tatsad minema mööda teed, mida pidi sa tulid. 
Vaporettol satud selle sama paganama italiaano kõrvale istuma. Sinu vastas istub müstiline turist, kes sulle õhtu alguses pileti valideerimist õpetas. Nüüd, tagantjärele, ei tule sulle meelde ühtki vaporetto peatust, kust see mees poleks koos sinuga laevale astunud. Sõidate täielikus vaikuses. 
Turist väljub peatusejagu enne sind. Italiaano tabab oma hetke ja kõnetab sind. Kas sul mees on? Kui sa kiire taibuga oled, siis on igal juhul õige vastus: jahh, on küll. Kas su mees on Eestis? Jah. Aga miks sul Veneetsias meest pole? Või Itaalias? Veneetsias ei tohiks ikka üksi olla, siin peaks naisel ikka mees kõrval olema. Miks sa ei taha itaalia meest? 
Õnneks tuleb sinu peatus. Hõikad üle õla: "Ciao!" ja marsid rongijaama esitrepile magama. Mis hotell, kui sul on siingi soe ja vaade otse kanalile? Rahvast on siin ka palju. Tirid seljakoti pea alla ja magad. 
Kell 5 hommikul kolid terminalihoonesse. Külm ikkagi. Ja pink on sama kõva kui trepp. Uni on. Deem, tahaks pesta ja kohvi. Deem, Veneetsia imeb sinust ikka kõik mahlad välja. Kell 7 hommikul tirid koti selga ja asutad end uuele ringile. 
0 Reisikirja | edit post