Selle päeva viimased minutid tiksuvad. Oleme jälle tagasi Stanstedis.
Päev algas äratusega kell 8:30, hommikusöök oli kena, saime jälle laua vaatega otse päikesetõusule. Kerge kurbusega vaatasime hotelli ette tänavale, kus inimesed jalutasid ja veits mõru tunne oli mõelda, et homme on siin kõik samamoodi, aga meie seda ei näe. Samas oli see mõnus surin... "Lähme koju, lähme koju, lähme koju..." Seega, ühtaegu mõnus ja kurb.
Kell 12:00 checkisime outi ja siis oli meil ees 3h hotelli fuajees campimist, enne kui oli mõtet bussi ronida ja kesklinna sõita, et sealt takso võtta ja lennujaama minna... Seega, kolm tundi mängisime fuajees kodutuid ja nautisime sealsete pehmete sohvade võlusid. Teised käisid poes ka, laotasime mõnuga oma toidud-joogid, raamatud ja pakid enda ümber ja lebotasime päris avalikult. Ainult kolm pensionäri näitas näpuga. Viisakas inimesed.
Kell kolm oma kuue kotiga bussi, ulakad pensiod mu taga rikkusid "sarvedega" mu kaunid bussipildid. Mida iganes ma neile teinud olin?? Onu mu selja taga kihistas rahulolevalt.
Kesklinnast võtsime kohe takso. Jah, vahel mul tulevad need imelikud mõtted, et võiks veel elada ja ei tahaks taksos surra, aga... Vattahelll, anna gaasi neil kitsastel mägiteedel, võtame elult viimast, sest 110 km/h on ainult lastele ja nõrkadele, onu taksojuht, jeeeeehhheee!!! (Y)
Madeira lennujaam oli igav ja me magasime maha check in'i järjekorra vormumise. Seisime oma kahekümneinimeselise saba ära, ise kottide all lookas nagu Quasimodod. Eriti Fox, sest tal oli kõige rohkem kotte, haahhhaaa!
Tobe check-ini töötaja küsis "Do I have any liquids" no daahh, et on, ega ma päris kuivalt ka ei reisi, VÄHEMALT huuleläige on igaühel kaasas ju. Kui ma jaa ütlesin, siis oli tal siuke "Ma sain kätte Osama bin Ladeni, jeeessss!!" nägu. No ma oleks oma puhtsüdamliku ülestunnistuse eest ehk pääsenud peegli kohale kükitamisest. No palun, ega jah, mis sel Quasimodol muud oma eluga teha on, kui lennukikempsus pommi meisterdada. Pärast seletusi ja lubadust, et kõik on mul plastikaatkotis, mis tegelt oli major vale, ma siiski pääsesin.
Lennureis vahejuhtumiteta. Noh, kui vahejuhtumiteks mitte-arvata üks haigestunud reisija ja pärast maandumist lennukisse jooksnud parameedikud; Foxi roheline nägu lennuki salongi kahvatute tulede valgel, kui lennuki maandumistelikut üles-alla liigutati; Birgiti lukustuvad kõrvad ja fakt, et mind kabistas tagumisel istmel istunud viieaastane.
Fox ja Birx armusid Stanstedi lennujaama passikontrollijasse. Foxil pidi vist päris kahju olema, et tema passi õigsust seekord kahtluse alla ei seatud. MInu passi kontrollis keegi, kes nimesildi järgi oli naine, hääle põhjal mees ja käekarvade pikkuse ja tumeduse vaatlused viisid nii mõnegi arvamusele, et passe kontrollis suurepäraselt treenitud ahvipärdik. Mine võta kinni.
Ja siin me nüüd siis oleme. Tagasi oma pesas. Või tegelikult mõni meeter oma originaalpesast eemal, sest nende sõbralike onude, kes meile õlut pakkusid,(oo, kas pole paremat ravimit enda võõrutamiseks Madeira soojas kliimas hotellirõdul veinijoomisest, kui Stanstedi lennujaama tagumikugangreenipinkidel võõraste aroomikate vanaonudega õlle kaanimine??) kehaaroomid ja sokiaroomid ja need aroomid, mille põhjustele ma isegi mõelda ei taha, tekitasid meil hallukaid, halvasid hingamisteed ja meil on kambapeale ainult üks delfiin, läbi mille hingata.
Igatahes, siin me oleme. Uskumatu, et kassa nr 157 taustavalgus ikka veel säriseb ja väreleb. Pole läbi põlenud selle aja jooksul, mis meid siin polnud.
Meie taga istub vahelduva eduga kutt, kes obviously ilma meieta elada ei saa. Kaks korda on ta oma kottidega ära läinud ja kaks korda tagasi tulnud. SEE on mees, kes geelige ei koonerda.
Päev algas äratusega kell 8:30, hommikusöök oli kena, saime jälle laua vaatega otse päikesetõusule. Kerge kurbusega vaatasime hotelli ette tänavale, kus inimesed jalutasid ja veits mõru tunne oli mõelda, et homme on siin kõik samamoodi, aga meie seda ei näe. Samas oli see mõnus surin... "Lähme koju, lähme koju, lähme koju..." Seega, ühtaegu mõnus ja kurb.
Kell 12:00 checkisime outi ja siis oli meil ees 3h hotelli fuajees campimist, enne kui oli mõtet bussi ronida ja kesklinna sõita, et sealt takso võtta ja lennujaama minna... Seega, kolm tundi mängisime fuajees kodutuid ja nautisime sealsete pehmete sohvade võlusid. Teised käisid poes ka, laotasime mõnuga oma toidud-joogid, raamatud ja pakid enda ümber ja lebotasime päris avalikult. Ainult kolm pensionäri näitas näpuga. Viisakas inimesed.
Kell kolm oma kuue kotiga bussi, ulakad pensiod mu taga rikkusid "sarvedega" mu kaunid bussipildid. Mida iganes ma neile teinud olin?? Onu mu selja taga kihistas rahulolevalt.
Kesklinnast võtsime kohe takso. Jah, vahel mul tulevad need imelikud mõtted, et võiks veel elada ja ei tahaks taksos surra, aga... Vattahelll, anna gaasi neil kitsastel mägiteedel, võtame elult viimast, sest 110 km/h on ainult lastele ja nõrkadele, onu taksojuht, jeeeeehhheee!!! (Y)
Madeira lennujaam oli igav ja me magasime maha check in'i järjekorra vormumise. Seisime oma kahekümneinimeselise saba ära, ise kottide all lookas nagu Quasimodod. Eriti Fox, sest tal oli kõige rohkem kotte, haahhhaaa!
Tobe check-ini töötaja küsis "Do I have any liquids" no daahh, et on, ega ma päris kuivalt ka ei reisi, VÄHEMALT huuleläige on igaühel kaasas ju. Kui ma jaa ütlesin, siis oli tal siuke "Ma sain kätte Osama bin Ladeni, jeeessss!!" nägu. No ma oleks oma puhtsüdamliku ülestunnistuse eest ehk pääsenud peegli kohale kükitamisest. No palun, ega jah, mis sel Quasimodol muud oma eluga teha on, kui lennukikempsus pommi meisterdada. Pärast seletusi ja lubadust, et kõik on mul plastikaatkotis, mis tegelt oli major vale, ma siiski pääsesin.
Lennureis vahejuhtumiteta. Noh, kui vahejuhtumiteks mitte-arvata üks haigestunud reisija ja pärast maandumist lennukisse jooksnud parameedikud; Foxi roheline nägu lennuki salongi kahvatute tulede valgel, kui lennuki maandumistelikut üles-alla liigutati; Birgiti lukustuvad kõrvad ja fakt, et mind kabistas tagumisel istmel istunud viieaastane.
Fox ja Birx armusid Stanstedi lennujaama passikontrollijasse. Foxil pidi vist päris kahju olema, et tema passi õigsust seekord kahtluse alla ei seatud. MInu passi kontrollis keegi, kes nimesildi järgi oli naine, hääle põhjal mees ja käekarvade pikkuse ja tumeduse vaatlused viisid nii mõnegi arvamusele, et passe kontrollis suurepäraselt treenitud ahvipärdik. Mine võta kinni.
Ja siin me nüüd siis oleme. Tagasi oma pesas. Või tegelikult mõni meeter oma originaalpesast eemal, sest nende sõbralike onude, kes meile õlut pakkusid,(oo, kas pole paremat ravimit enda võõrutamiseks Madeira soojas kliimas hotellirõdul veinijoomisest, kui Stanstedi lennujaama tagumikugangreenipinkidel võõraste aroomikate vanaonudega õlle kaanimine??) kehaaroomid ja sokiaroomid ja need aroomid, mille põhjustele ma isegi mõelda ei taha, tekitasid meil hallukaid, halvasid hingamisteed ja meil on kambapeale ainult üks delfiin, läbi mille hingata.
Igatahes, siin me oleme. Uskumatu, et kassa nr 157 taustavalgus ikka veel säriseb ja väreleb. Pole läbi põlenud selle aja jooksul, mis meid siin polnud.
Meie taga istub vahelduva eduga kutt, kes obviously ilma meieta elada ei saa. Kaks korda on ta oma kottidega ära läinud ja kaks korda tagasi tulnud. SEE on mees, kes geelige ei koonerda.
