Viimane päev enne kodu.
Check-ini suutsime taas edukalt viimastena saabuda. Seisime oma kümne kotiga ja Quasimododeks maskeerununa saba ära. Turvakontrolli meid ei lastud, sest Foxil oli kaks käsipagasisuurust kotti.
Ta suutis meie tillukese abiga neist ühe koti teha. Me oleme Maagilised Pakkijad!! Turvakontrollis oli meil lõpmatult tore. Birgit ei võtnud oma vedelike kotti suurest kotist välja ja ta pagas otsiti käsitsi läbi. terve lennujaam nägi, milles ta öösiti magab. No ja tema päevitussprei võeti ära, sest see oli liiga suur.
Fox mängis turvakontrollionuga mängu "meibi". See käib nii. (Inglise keeles) "Kas teil on siin kotis sülearvuti?" "Meibi" "No ma tahaksin sel juhul teie meibi sülearvutit" "Kas ma peaksin oma koti kinni panema?" Sel hetkel sekkusin reeglite väliselt mina, kinnitades, et seal kotis pole ei reaalset ega meibi sülearvutit, mida Fox aktiivsete peanoogutustega kinnitas. Kingakontrollis avastasin, et need sokid, mis ma olin jalga pannud, sest neis polnud auke, osutusid siiski auklikeks. Mhmhh.
Väravas anti meile teada, et lennuk pole tehniliselt korras ja lend hilineb. Hilineski umbes neli tundi. Ja just siis kui meile oli kätte antud söögikupongid ja me kohvikus mahla ja võileiba nautisime, anti teada, et nüüd on kõik korras ja kiiremas korras tuleb lennukile joosta. Mõnitamine.
Oh, mis rõõm, kui meie taha istusid meie vanad õllesemud lennujaama pinkidelt. Keegi oli raudselt unustanud hambaid pesta. Mitte, et see kõigist aroomidest kõige vapustavam oleks olnud, ma lihtsalt arvan.
Delfiin oli nii aktiivses kasutuses, et ime, et talle mõni karvaude selga jäi.
Keset lendu saime teada, et lennuk on tehniliselt ikka päris... Korrast ära. No ja tuligi väike ekstreempeatus Berliinis. Suurepärane ju, kui nii võtta... "Maksa reisi eest läbi kahe riigi, viime su oma kulu ja kirjadega kolmandasse kaa!" Noh, tunnikese lisapiinlemist Berliini Schönefeldi lennuVÄLJAL (mitte segi ajada JAAMAGA) kompenseeris see, et saime teises lennukis uues kohad ja meie sõbrad ei saanud enam meie lähedusse istuda. Delfiinile anti lõpuks kätte tema tõsiselt ärateenitud puhkus.
Eestisse jõudsime nii suure hilinemisega, et sellest ei tahtnud mõeldagi. Birgit ja Fox kinnitasid, et nägid Tallinna lennujaamas kuldseks päevitunud Hannes Võrnot, aga kuna mina teda ei näinud, siis ei sa ma lubada, et see nende väsinud ajude hallukas polnud.
Meie autojuht oli meil juba vastas, saime oma reismuljetest pungil peakesed autoistmele toetada ja magada ja magada...
Meil oli maailma kõige parem reis üldse. Ja ma pole kunagi nii palju piinelnud. Aga kummalisel kombel... Aeg paneb kõik perspektiivi ja nüüd seda kokkuvõtet siit lugedes... Ma teeksin seda kõike sekundipealt uuesti. Igakell. Aga koju tahaks lõpuks ikkagi tagasi.
Check-ini suutsime taas edukalt viimastena saabuda. Seisime oma kümne kotiga ja Quasimododeks maskeerununa saba ära. Turvakontrolli meid ei lastud, sest Foxil oli kaks käsipagasisuurust kotti.
Ta suutis meie tillukese abiga neist ühe koti teha. Me oleme Maagilised Pakkijad!! Turvakontrollis oli meil lõpmatult tore. Birgit ei võtnud oma vedelike kotti suurest kotist välja ja ta pagas otsiti käsitsi läbi. terve lennujaam nägi, milles ta öösiti magab. No ja tema päevitussprei võeti ära, sest see oli liiga suur.
Fox mängis turvakontrollionuga mängu "meibi". See käib nii. (Inglise keeles) "Kas teil on siin kotis sülearvuti?" "Meibi" "No ma tahaksin sel juhul teie meibi sülearvutit" "Kas ma peaksin oma koti kinni panema?" Sel hetkel sekkusin reeglite väliselt mina, kinnitades, et seal kotis pole ei reaalset ega meibi sülearvutit, mida Fox aktiivsete peanoogutustega kinnitas. Kingakontrollis avastasin, et need sokid, mis ma olin jalga pannud, sest neis polnud auke, osutusid siiski auklikeks. Mhmhh.
Väravas anti meile teada, et lennuk pole tehniliselt korras ja lend hilineb. Hilineski umbes neli tundi. Ja just siis kui meile oli kätte antud söögikupongid ja me kohvikus mahla ja võileiba nautisime, anti teada, et nüüd on kõik korras ja kiiremas korras tuleb lennukile joosta. Mõnitamine.
Oh, mis rõõm, kui meie taha istusid meie vanad õllesemud lennujaama pinkidelt. Keegi oli raudselt unustanud hambaid pesta. Mitte, et see kõigist aroomidest kõige vapustavam oleks olnud, ma lihtsalt arvan.
Delfiin oli nii aktiivses kasutuses, et ime, et talle mõni karvaude selga jäi.
Keset lendu saime teada, et lennuk on tehniliselt ikka päris... Korrast ära. No ja tuligi väike ekstreempeatus Berliinis. Suurepärane ju, kui nii võtta... "Maksa reisi eest läbi kahe riigi, viime su oma kulu ja kirjadega kolmandasse kaa!" Noh, tunnikese lisapiinlemist Berliini Schönefeldi lennuVÄLJAL (mitte segi ajada JAAMAGA) kompenseeris see, et saime teises lennukis uues kohad ja meie sõbrad ei saanud enam meie lähedusse istuda. Delfiinile anti lõpuks kätte tema tõsiselt ärateenitud puhkus.
Eestisse jõudsime nii suure hilinemisega, et sellest ei tahtnud mõeldagi. Birgit ja Fox kinnitasid, et nägid Tallinna lennujaamas kuldseks päevitunud Hannes Võrnot, aga kuna mina teda ei näinud, siis ei sa ma lubada, et see nende väsinud ajude hallukas polnud.
Meie autojuht oli meil juba vastas, saime oma reismuljetest pungil peakesed autoistmele toetada ja magada ja magada...
Meil oli maailma kõige parem reis üldse. Ja ma pole kunagi nii palju piinelnud. Aga kummalisel kombel... Aeg paneb kõik perspektiivi ja nüüd seda kokkuvõtet siit lugedes... Ma teeksin seda kõike sekundipealt uuesti. Igakell. Aga koju tahaks lõpuks ikkagi tagasi.
