4. september (varsti kodus)

09:30 Arbuusisuhkur
Istume Berliini Schönefeldi (pidin ikkagi kontrollima, kuidas see kirjutatakse. Ei ole t-tähte lõpus) lennujaamas. Saabusime siia 20 minutit enne kella 3 öösel.
Alguses tuli paar tundi põrandal lamada, hea, et ma 2 paari pükse jalga tirisin, oleks oma naiste asjad ära külmutanud.
Nüüd asume juba tiba rahulikumas ja palju mugavamas kohas. Teisel korrusel pinkidel. Ilma käetugedeta pingid!! Küll need sakslased on ikka tark ja ilus rahvas =)
Heraklioni lennujaama poololematu turvakontroll pani veits hämmastuma küll, aga smaas, me oleme ju tõesti Schengeni viisaruumis. Passi ei pidanud igatahes isegi lennukisse sisenedes näitama.
Kell 11:25 stardime Tallinna. Oo, kodu, armas kodu!! Nässerdaks Trixu, pakiks kotid lahti, lööks jalad seinale...
Ei, puhkus oli PRO, viimasepeal. No okei, oli oma kibedaid momente, aga siiski super. Aga parim osa, nagu ma ikka öelnud olen, on teadmine, et lõpuks saab koju tagasi. Haige küll, aga juba tahaks nuuskida Eesti rõsket sügisest õhku :P

Uute reisideni!
0 Reisikirja | edit post

3. september (viimane päev!!!)

13:51 Arbuusisuhkur
Äratus kell 7.30 Minu ärkamine kell 8.07 Fox sõi all hommikust. Meie nosisime miskit rõdul. Jätsime kotid siiski hotelli hoiule. Kriss ja Birx jäid veel sinna.
Buss oli täpne. Korjasime veel mitmest kohast rahvast peale ja lõpuks saime teada, et meil tuleb keset Heraklioni bussi vahetada. Kamikaze-giid juhtis meid straight üle kohutavalt laia ja kohutavalt elava liiklusega ristmiku.
Sõitsime taas läbi mägede, peatusime ühe kiriku varemete ja Phaistos'e lossivaremete juures. Sõime kohutvalt täitva kõhutäie ühes tavernas Kreeta lõunarannikul Liibüa mere rannal. Samas nägime ka lahedaid kaljusse uuristatud koopaid, kus iidsetel aegadel olid roomlaste hauakambrid ja 1960-65 elasid hipid. Kõht oli liha ja seeni liiga täis, ei jaksanud ronida. Üle selle kuuma ja kuldse liiva restoranist koobasteni roomamine oli nagu karistus. Fox lendas mööda koopaid, mina passisin välikäimla varjus ja tegin aia tagant pilte. Zoom on jumala kingitus paksudele.
Tagasisõit läks liiga kiiresti, isegi tukkuma ei jõudnud jääda.
Keset Heraklioni oli jälle bussivahetus. Istusime tillukesse minibussi, mis tõi meid tagasi Agia Pelagiasse. Võtsime pangast raha, ostsime juua ja ootasime, ignoreerituna, terve IGAVIKU, enne kui mõni taksojuht meie vastu huvi üles näitas ( siin on mõeldud professionaalset, mitte isiklikku huvi :P) Tundub, et rahavajadus ei vaeva siin saarel keskit. Õnnelik rahvas.
Võtsime hotellist oma kotid. Manos oli vist täiega õnnelik, sest huvitus isegi meie tuurist ja küsis, kus me käisime. Koristajaga ei õnnestunud hüvasti jätta.
Passisime hüljatute ja ignoreerituna Renia ees tänaval ja ootasime taksot, mille kokku olime leppinud. Umbes kolm kündis mööda. Ja siis, just, kui oleime Birxiga jutule saanud ja avastanud, et nad passivad ikka veel Agia Pelagias, parajasti bussipeatuses, et Heraklioni sõita, saabus meie takso.
Saime 25€ eest kiiresti ja mugavalt lennujaama, Kriss ja Birx on siiani kadunud.
Tapsin teise paari päikseprille. Ma olen sarimõrtsukas.
0 Reisikirja | edit post